Tööriided

Töörõivaste puhul on esikohal praktiline funktsioon, s.o vastupidavus ja mugavus. Kõik terviklikku rõivakomplekti kuuluvad esemed ei olnud tööl kohustuslikud - eesti naiste igapäevaseks töörõivaks suvisel ajal oli vaid särk sellele köidetud vöö ja põllega. Peamiselt erinesid tööl kantud riided piduriietest materjali ja kaunistuste poolest. Erinevusi lõikes tuli harva ette, särgile tehti vaid lihtsad ilma värvlita varrukad - lihtkäiksed, avasuukäiksed. Eesti rahvarõivaste hulgas kohtab mitmeid esemeid, mida ei peetud pidulikeks ja kanti ainult töö juures. Linasest riidest naiste ja meeste ühine suvine ülerõivas rüü oli eelkõige tööriie, samuti Mulgimaal kantud pelts - pikk-kuuega materjalilt ja lõikelt ühtiv kaunistusteta lühike kuub. Töörõivad õmmeldi linasest või takusest, talveks ka poolvillasest riidest ilma kaunistusteta. Naistel püsis lihtne takune või linane valge või puukoortega tumedaks värvitud, hiljem ka potisinine tööseelik kuni linnamoele üleminekuni. Meeste tööpükstele õmmeldi pidulike vask- või tinanööpide asemel puupulgast vestetud pöörad. Tööl kanti ka vanu pidulikke rõivaesemeid, millelt nende ilustused ära harutati. Kohustuslik rõivaese töö juures oli vöö. Vöö kandmist põhjendati nii rahvameditsiini kui mitmete maagiliste uskumustega. Näiteks arvati naiste vööl olevat haigusi peletav ja ka sigivust edendav jõud. Üldlevinud arvamuse kohaselt andis vöö raske töö juures tugevust ja hoidis ära venitusi. Vöö kandmise tähtsust just töö juures kinnitab Lõuna-Eestis tuntud vanasõna: tee tööd ja kinnita vööd, kui sööma lähed, siis nõrguta. Tööl ei kantud alati kirjatud vööd, vaid seoti ümber keha linadest või takkudest keeratud pael.
Töörõivas polnud kaugeltki alati ühesugune, vaid sõltus konkreetsest tegevusest, oli selleks siis heinategu või viljalõikus, sõnnikuvedu või rehepeks. Viimasel juhul kanti viletsamaid riideid, sest tegu oli kõige mustema tööga. Viljakoristuse õnnestumisest olenes terve majapidamise ja pere majanduslik kindlustatus järgnevaks aastaks. Seetõttu omandas rõivas eriti rukkilõikuse alguspäeval teatud maagilise tähenduse. Selga pandi paremad tööriided, mis olid hästi pestud ja terved. Särk pidi olema helevalge. Saaremaal, kus põll kuulus eelkõige piduülikonda, ei tohtinud naine kunagi põlleta vilja lõikama minna. Arvati, et põlleta abielunaine rikub põllu ära. Paremaid tööriideid on kantud heinateolgi. Kui argipäeva rõivastuses oli esmatähtis praktiline funktsioon, siis piduriietuses tuli esikohale esteetilisus, rõhutamaks sündmuse pidulikkust ja erilisust. Elu pöördelistel hetkedel nagu pulmad ja matus oli lisaks esteetilisusele tähtsal kohal rõivastuse maagiline funktsioon. Sellest tulenevalt jagunesid pidulikud rõivad eestlastel kaheks - vähempidulikeks käigurõivasteks ja eriti pidulikeks seisurõivasteks. Rahvarõivaste pidulikkus väljendus materjali kvaliteedis ja hinnas, kaunistuste ja ehete rohkuses. Obligatoorne oli pikk-kuub. J. A. Brand, reisides 17. sajandi lõpul Kuramaal ja Liivimaal, avaldas imestust, et eestlased ka suvel palavaga pidasid end auväärselt riietatuks alles siis, kui kandsid pikka villast kuube. Veel 19. sajandi keskel ei mindud kuueta külla, kirikusse ega pulma. Hupeli teatel läksid naised kohati kirikusse küll seelikuta, särgiväel, kuid pikk-kuub oli peal. 18. sajandil peeti Harjumaal ja Alutagusel eriti pidulikeks valgeid kuubi. Pikk-kuub säilitas oma pidurõiva funktsiooni kõige kauem, kuni möödunud sajandi teise pooleni eelkõige Lõuna-Eestis. Töörõivas polnud kaugeltki alati ühesugune, vaid sõltus konkreetsest tegevusest, oli selleks siis heinategu või viljalõikus, sõnnikuvedu või rehepeks. Viimasel juhul kanti viletsamaid riideid, sest tegu oli kõige mustema tööga. Viljakoristuse õnnestumisest olenes terve majapidamise ja pere majanduslik kindlustatus järgnevaks aastaks. Seetõttu omandas rõivas eriti rukkilõikuse alguspäeval teatud maagilise tähenduse. Selga pandi paremad tööriided, mis olid hästi pestud ja terved. Särk pidi olema helevalge. Saaremaal, kus põll kuulus eelkõige piduülikonda, ei tohtinud naine kunagi põlleta vilja lõikama minna. Arvati, et põlleta abielunaine rikub põllu ära. Paremaid tööriideid on kantud heinateolgi.