Piduriided

Kui argipäeva rõivastuses oli esmatähtis praktiline funktsioon, siis piduriietuses tuli esikohale esteetilisus, rõhutamaks sündmuse pidulikkust ja erilisust. Elu pöördelistel hetkedel nagu pulmad ja matus oli lisaks esteetilisusele tähtsal kohal rõivastuse maagiline funktsioon. Sellest tulenevalt jagunesid pidulikud rõivad eestlastel kaheks - vähempidulikeks käigurõivasteks ja eriti pidulikeks seisurõivasteks.
Rahvarõivaste pidulikkus väljendus materjali kvaliteedis ja hinnas, kaunistuste ja ehete rohkuses.
Obligatoorne oli pikk-kuub. J. A. Brand, reisides 17. sajandi lõpul Kuramaal ja Liivimaal, avaldas imestust, et eestlased ka suvel palavaga pidasid end auväärselt riietatuks alles siis, kui kandsid pikka villast kuube. Veel 19. sajandi keskel ei mindud kuueta külla, kirikusse ega pulma. Hupeli teatel läksid naised kohati kirikusse küll seelikuta, särgiväel, kuid pikk-kuub oli peal. 18. sajandil peeti Harjumaal ja Alutagusel eriti pidulikeks valgeid kuubi. Pikk-kuub säilitas oma pidurõiva funktsiooni kõige kauem, kuni möödunud sajandi teise pooleni eelkõige Lõuna-Eestis.
Teiseks piduliku ülikonna juurde kuuluvaks rõivaesemeks oli õlakate - sõba. "Pidulikkudel puhkudel riputavad nad, eriti Riia kubermangus ja Pärnu- ning Tartumaal omale valge villase või linase vaiba õlgadele," kirjutas 18. sajandi lõpul Eestis viibinud J. Chr. Petri. Sõba kuulus kirikuriietuse juurde, sooja ilmaga hoiti teda ka lappesse panduna käel. 19. sajandil püsis sõba seoses vanadele traditsioonidele tuginevate pulmakommetega Lõuna Eestis pruudi rõivastuse osana , millest lähemalt veidi allpool.
Piduliku rõivastuse kaudu demonstreeris talupoeg oma jõukust ja sotsiaalset positsiooni külas. Rikkus väljendus rõivaesemete rohkuses, hinnalisemates materjalides ja kaunistustes, arvukamates ja kallimates ehetes. Jõukamate inimeste pidulikud ülerõivad - pikk-kuued olid peenemast villasest riidest, Lõuna-Eestis rikkalikumalt kaarusnööriga kaunistatud, Põhja-Eestis rohkemate voltidega kuue hännal. Hinnalisi helmeste, siid- ja kardlõngaga tikandeid, värvilisest ostuvillasest või siidriidest põlli, litreid ja kardpaelu, nahkpükse võisid endale lubada vaid jõukamad. Kehval sulasrahval seevastu olid vaid vähesed riideesemed, iseäranis vähe oli hinnalisi villaseid rõivaid. Vaesed panid ka pidupuhkudel selga linase seeliku, püksipaari.
Kõige selgemini avaldus talurahva kihistumine ehetes, mis oli piduliku rõivakomplekti kõige kallim osa. Hupeli andmeil kandis nii mõnigi rikas talunaine rohkem kui 40 rubla väärtuses hõbeehteid kaelas ja rinnal, vaesed aga pidid leppima vask- ja tinaehetega.
Talupoegliku elu kõrgpunkt, tähtsaim pidulik sündmus oli pulm. Valitses kindel arusaam, et inimene saab oma bioloogilist ja sotsiaalset funktsiooni täita ainult abielu kaudu. See, et vanatüdrukud end tanutada lasid, et osaliseltki häbist pääseda, näitab, kuivõrd erandlik, võõras ja reeglipäratu oli vallaline põli.
Abielu ettevalmistamisel ja sissejuhatamisel tarvitati mõningaid rõivaesemeid nende sümboolsest tähendusest ja mõjujõust lähtuvalt. Nii püüti nende varal juba raseduse ja eriti sünnituse ajal kindlustada lapsele abielulisust. "Kui naene tund, et ta käima peal on, siis pani ta meestesärgi selga ja kandis seda lapse saamiseni, et kui tütarlaps sünniks, ruttu mehele saaks" (Laiuse). Üle Eesti oli tavaks, et sündinud tütarlaps võeti vastu mehe pükstesse, poisslapse puhul kasutati naiste seelikut. Analoogiamaagia on siin ilmne.
Rõivastusel tervikuna ja selle üksikutel osadel (vööd, kindad, sukad) oli tähtis roll nii kaasa valikul kui pulmatseremoonias. Õnne mõiste seostus eelkõige materiaalse heaoluga, mistõttu selle märkidele pöörati erilist tähelepanu, et kindlustada tulevast jõukat elu. Noored tüdrukud hoolitsesid väga oma rõivastuse eest. Lumivalged tikitud särgid, värvikirevad seelikud, siidlintide arv pärjal olid pruudiotsingul noormehele nähtavad signaalid neiu näpuosavuse, virkuse ja jõukuse kohta. Isikliku väärikuse esiletõstmisel ja oma tulevasele mõju avaldamisel hinnati eriti ehteid: "Mida suurem sõlg, seda rikkam inimene" (Rõngu). Noormehe varanduslikust seisust andsid tunnistust nahkpüksid tema jalas. Ei olnud harv juhus, kus noormees kosja minnes pidi endale nahkpüksid laenama.
Kaasa valikul olid rõivaesemed kokkuleppe sümboliks. Näiteks ühe vanema teate järgi riputas peigmees vöö või mõõgakandme väljavalitu magamisaseme kohale. Nende vastuvõtmine tähendas nõustumist. Kosjade tagasilükkamise puhul aga pani tüdruk vöö järgmisel päeval ukse külge. Tavapärasem oli, et neiu sidus vöö kosjakaubaga nõusoleku märgiks ümber tühjaks joodud kosjaviinapudeli või kinkis selle peiule koos kinnaste ja sukkadega.
Pulmas avaldus piir rikkuse ja vaesuse vahel selgemini kui argielus. Peiu kingitused pruudile ja neiu veimevaka ning kaasavara suurus olenesid nende sotsiaalsest seisundist ja jõukusest. Kombe järgi kinkis peigmees pruudile ehteid. Põhja-Eesti jõukad noormehed kinkisid möödunud sajandi keskpaiku oma pruudile terve kaelkonna, s.o sõlest ja rahadega keest koosneva ehtekomplekti. Rõivaste hulk kaasavaras näitas pruudi jõukust: "Seitsekümmend körti oli, kui mehele läksin" (Häädemeeste).
"Külast väljaviidud pruudil pidi korralik ja ilus kaasavara olema... Mu ema rääkis, kuidas meie tädi veel pulmapäeva hommikul (u 1892. a) istunud õuemurul ja õmmelnud kahekümne neljandat seelikut, et ämm ja tulevased naabrid näeksid, kui rikas noorik külla toodi, kaks tosinaid seelikuid! Mu ema rääkis ka, et tema kodu lähedal saanud üks teenijatüdruk perepojale mehele. Tal olnud perenaise käest kolme aasta seelikud saamata. Perenaine lasknud tal siis terve seelikukanga kududa, muidugi triibulise. See pruut õmmelnud endale kuus seelikut ja nõelunud need veel lõngaga läbi, et vastu paneks. Triipudest ei ole enam midagi välja paistnud. Ladunud need seelikud üksteise sisse püsti, seelikute alla mahtunud parajasti muu varandus. Ämm, kes vaese pruudi vastu seisis, hakkas seelikuid nähes miniast lugu pidama, et sel on eluaegne seelikutagavara" (Juuli Loit, s 1897, Raplamaal).
Just pulmadeks käiste ja tanude kirjamisel kasutati kutseliste tikkijate tööd. See annab veelkord tunnistust päeva erilisusest kokkuhoidlikkust järgivas külaelus.
Üleminekuhetke ühest naise eluetapist teise, s.o neiupõlvest noorikupõlve võisid uskumuste kohaselt kergesti kahjustada igasugused ebapuhtad olevused ja halvad jõud. Sellest tingituna tõusis pruudirõivastuses esikohale maagiline kaitse- ja tõrjefunktsioon, millega ühenduses säilisid paljud vanapärased rõivaesemed. Mulgi pruudi traditsioonilisse pulmarõivastusse kuulusid veel 19. sajandi esimesel poolel 11.-13. sajandist tuntud vaseliste ja tinulistega kaunistatud vaipseelik sõuke ja vanapärane vööst küljele rippuv puusapõll küllerätt. Mandri põhja- ja keskosas võrdlemisi laialdaselt kantud naiste peakate linuk säilis möödunud sajandil peamiselt linutamispeakattena. Sama kehtib Muhu harjutanu kohta, mis oli 18. sajandil tõenäoliselt abielunaise pidulik peakate. 19. sajandi keskpaiku ja teisel poolel pandi harjutanu pähe vaid pruudile. Muhus rõivastati noorik pulma ajal kolm korda ümber, järk-järgult vanemast uuemasse rõivastusse, kuni ta lõpuks sai oma ajale vastava naiseülikonna ja tanu. Peiukodus pandi pruudile esimesel õhtul pähe vanem, valge linase tikandiga kõrge harjutanu, järgmisel hommikul selle hilisem variant - punaste või oran¯ide riideribade ja piiprellidega kaunistatud kiritanu ja pulma lõpul väike naisetanu - argitanu.
Otsene maagiline otstarve oli pruudi ehetel ja tema näo katmisel pulmatseremoniaalis. Pruudi ehterohkus pidi noorpaarile õnne tooma, eriti aga kaitsma pruuti kõige kurja eest. Samal põhjusel oli pruudi pea ja nägu teel peiukoju kaetud sõbaga või spetsiaalse linikuga (saartel ja Lääne-Eestis uig, om uju, Setumaal kaal, om kaali), mis kinnitati sõlgede ja preesidega otsmiku, suu ning kaela või rinna kohalt. On iseküsimus, kuivõrd möödunud sajandil veel usuti rõivaste maagilisse jõusse ja kuivõrd hoiti lihtsalt vanast kinni - nii on olnud ja nii peab ka jääma.
Eestlaste suririided olid esi- ja keskajal rikkalikult kaunistatud, alates 15. sajandist aga lihtsad valged. Hupeli teatel maeti surnu valges särgis. Lõuna-Eestis oli surirõivaks valge linane rüü. Valgeid rõivaid tarvitati Eestis viimasele teekonnale saatmisel veel 19. ja 20. sajandi vahetusel. Mitmete pärimuste kohaselt pidi pulmasärgist saama surisärk ja Fr. R. Kreutzwaldi poolt 1842. aastal kirja pandud naiste ütluse järgi "selle tanuga, mis'ga meid on linutatud, peame ka hauda minema." Peenest linasest riidest hoolikalt kaunistatud pruudi õlakate laotati lõpuks naisele surilinana, takistamaks surnu hilisemat koduskäimist ja pereõnne äraviimist.
Leinaaeg kestis vanasti kuus nädalat ja väljendus rõivastuses peamiselt värvi kaudu. Samuti puudusid leinarõival kaunistused ja ehted. Varasemal ajal oli leinavärv nagu suririidedki valge, ilma värvita. 19. sajandi teisel poolel kujunes linnakultuuri mõjul leinavärviks must. Lääne-Eestis Mihkli kihelkonnas olid leinatanud valge või musta tikandiga, linte neile ei pandud. Virumaal kanti sel puhul mustakirjalisi tanusid ja käiseid. Saaremaal olid leinapõlled valged või tumedakirjalised. Setu naised on leina puhul põlle vältinud, samuti kandsid nad särki ilma varrukakirjadeta.
19. sajandi teisel poolel hakkasid naised Saare- ja Hiiumaal ning kohati Lääne-Eestis kasutama eraldi leinaülikonda. See oli tumedatooniline, punast kui rõõmuvärvi välditi. Leinaseelikutes ja -vöödes tarvitati sinist ning musta, kohati rohelist, kollast värvi. Talimütsid - üllid - tehti sinisest kalevist pealaega.
Lein peegeldus eelkõige naiste piduriietuses, mida kanti matustel ja leina ajal kirikus käies. Meeste leinarõivaste kohta andmeid ei ole.
Rõivastuse üheks funktsiooniks oli talurahvarühmade ühtekuuluvuse tähistamine, "omade" ja "võõraste" eristamine kihelkonna või maakonna tasandilt seisuse ja rahvuse tasandini välja. Kui tähtis kandja päritolu ja elukohta märkiv rõivastuse tähendussisu oli, tõendab Saaremaa tava, mille kohaselt võõrast kihelkonnast kositud naine kandis kuni surmani oma kodukihelkonna rõivaid. Tema tütred aga riietusid nii, nagu see oli kombeks nende isa kihelkonnas.
Just see ühtekuuluvust tähistav sümbolsisu sai rõivakandmise edaspidise väärtustamise aluseks.