Rõivastus kui sotsiaalne märk

Kuigi rõivastuse puhul on esmane praktiline, s.o keha kaitsev funktsioon, seda samal ajal kaunistades, annab riietusese ühtaegu edasi infot. Ta on nähtav märk soo eristamiseks, ealiste erinevuste esiletõstmiseks, sotsiaalsele grupikuuluvusele osundamiseks. Seega sisaldab rõivas oma kandja kohta informatsiooni tänu rangelt reeglistatud tavadele. Materiaalse vara rohkus ja väärtus osutab jõukusele. Rahvarõivais rääkisid sellest näiteks seelikute arv naise seljas ja nahkpüksid mehe jalas. Need olid silmaga nähtavad signaalid oma positisooni näitamiseks ja rõhutamiseks.
Järgnevalt vaadeldaksegi eesti rahvarõivaid funktsionaalsest ja kommunikatiivsest aspektist, niipalju kui ainestik seda võimaldab.
Rõivastuse esmased funktsioonid on väga vanad ning reguleerivad riietust ka tänapäeval. Selline on rõivastuse sooline funktsioon. Eri sugupooltele viitavad eesti rahvarõivaste puhul meestel püksid ja naistel seelik. Pükstele kui mehelikkuse, jõu ja võimu sümbolile osutavad rahvapärased ütlused: "Ära anna pükse naise jalga" (Ambla) või "Iga püksikandja ei ole veel mees" (Jüri). Püksid säilitasid nimetatud sümboli tähenduse kuni käesoleva sajandi 60.-70. aastateni, mil neid lõplikult tunnustati ka kui naiste garderoobi kuuluvat rõivaeset.
Peale selgelt sugupooli eristavatele esemetele aga kohtab eesti talupojarõivastuses neidki, mis on ühised nii meestele kui naistele. Eelkõige tuleks mainida pikk-kuube. 17. sajandi lõpus kirjutas O. Sperling: "Eesti naisterahvad käivad samasuguste ülekuubedega kui mehedki, ainult et neil on kaela ümber rohkem välja lõigatud." Sama tähelepaneku tegi A. W. Hupel 18. sajandi lõpus. Kuigi ülerõivaid peetakse üldiselt laenudele ja moemõjudele kergesti alluvaiks, püsisid Eestis kuni 19. sajandi keskpaigani meestel ja naistel sama lõikega pikk-kuued. Erinevusi esines vaid kaunistustes ja kandmisviisis - mehed sidusid pikk-kuue peale vöö, naised mitte. See sugupooli mitteeristav joon on rõivastuses vana, viidates aegadele, mil naiste ja meeste riietuses ei tehtud nii põhjalikku vahet kui hiljem. Samalaadseid jooni leiab veelgi. Nii võib lugeda A. Oleariuse reisikirjast 17. sajandi esimesest poolest eesti naiste välimuse kohta järgmist: "Vallalises põlves nad käivad nii suvel kui talvel paljapäi, juuksed on lühikeseks lõigatud ja ripuvad lahtiselt kaelale, nii et nad selle poolest sulastega (s.o poistega) täiesti ühte moodi on."
Siit jõuamegi rõivastuse järgmise, ealise funktsiooni juurde. Inimese elu jaguneb nelja põhijärku: lapsepõlv - vallaspõlv - abielu - vanadus ja/või lesepõlv. Kas ja kuidas kajastusid need eluetapid eesti talupojarõivastuses?
Laste riided piirdusid nii tüdrukutel kui poistel põhiliselt valge linase särgiga. Jahedama ilmaga pandi peale vaid must kuub. Särk oli ka naiste peamiseks kehakatteks, eriti soojal suveajal, veel kohati kuni 19. sajandi viimase veerandini. Särgiväel, vaid vöö peal, abielunaistel ka põll ees, tehti nii tööd kui käidi mõisas või isegi kirikus. Viimasel puhul pandi pikk-kuub särgi peale. Mõned andmed teatavad, et ka mehed töötasid särgiväel, eriti heinaajal. Seega ei ole särgiväel olemine ainult lapsepõlvele omane. Küll tehti laste särgid lihtsamad kui täiskasvanute omad. Näiteks olid Pärnu-Jaagupis poisikeste särgivarrukad ilma värvlita: see "pidi juba suur mees olema, kes sai rümpega särgi".
Laste riietus täienes tasapisi vastavalt eale ja reeglistatud tavadele. Püksid sai poiss umbes 10-11-aastaselt. Tütarlastel piirdus rõivastus linase särgi ja sellele köidetud vööga14.-15. eluaastani. Särk oli õmmeldud ühest tükist, ilma vöölt algava jätku - alaseta. Alasega särki hakati kandma koos seelikuga. Seeliku saamine sümboliseeris üleminekut lapseeast neiuikka, sugulist küpsemist. Mõnel pool anti seelik üle rituaalselt, eesmärgiga kindlustada edu vastassoo juures: "Neljapäeva õhtul, salaja, tulnud seitse vanemat külanaist sauna manu kokku. Neiu ja tema ema ka. Neiu pandud kerise peale seisma. Ema võtnud palapoole või kõriku nartsu seest välja. Teised sõnunud: "Saagu sa'ks mesi meesta poolõst, munapudõr poista poolõst!" Selle sõnumi saatel pannud ema neiule pallapoole või kõriku ümber" ( Vastseliina, H II 70, 79-80 ). Samas ei olnud seelik naiserõivastuses sugugi alati nõutav. Ta kuulus eelkõige piduliku ülikonna juurde.
Täisealiseks saamist tähistas luteriusulistel alates 18. sajandist leeriskäimine.Selleks puhuks said noormees ja neiu oma esimese piduliku rõivakomplekti. Jõukas talumees müüs laudast lehma või härjavärsi, et tütrele leeriks ehtekomplekti - keed ja sõled - kinkida. Saartel valmistati tüdrukutele leeriajaks esimene põll, milleta ta enam kirikusse minna ei tohtinud. Leeris käinu ei olnud enam "karjalaps", vaid töömees vastavate õiguste ja kohustustega, näiteks võis ta nüüd söögilauas istuda. Üks peamisi õigusi oli aga ehal käimine. Ka põlle saamist leeriks võib vaadata kui sümbolit meheleminekuloa saamise kohta.
Meeste rõivaste järgi polnud külas võimalik määrata selle kandja perekonnaseisu. Küll aga võis Hupeli ja Petri teadete kohaselt poissmehel habe puududa, kuid naisemehed kandsid kõik pikemat või lühemat habet, sest "habe on mehe au", nagu ütleb vanasõna.
Vallalised neiud eristusid külas selgelt abielunaistest. See erinevus määrati eelkõige peakatete kaudu, mis olid kõige silmatorkavamad identiteedi sümbolid. Peakatte järgi võis eristada neidu abielunaisest, tunda ära vallalise last ootava tüdruku, mõnel pool ka lesknaise.
Neiud käisid nii suvel kui osalt talvel külmagagi paljapäi, kasutades juuste kooshoidmiseks ja ehtimiseks vaid peapaela või pärga. Abielunaise pea pidi kombekohaselt kaetud olema. Peakattega märgiti ära ka erinevaid sotsiaalseid positsioone mõrsjast naiseni. Saaremaal, Hiiumaal ja Põhja-Harjumaal kandsid pruudid erilisi pruudipärgi, Lõuna-Eestis talvemütsi. Hupeli teatel kandis mõrsja ajavahemikul laulatusest pulmadeni karusnahkse äärega talvemütsi, mis andis teada, et selle kandja polnud enam tüdruk, kuid ka tõeline naine veel mitte. Pulmatseremoonia keskne sündmus oli mõrsjale naise peakatte (linik, linuk, tanu, müts) pähepanek - linutamine ehk tanutamine. Alles selle toiminguga muutus neiu abielunaiseks ja teda hakati pidama noorikuks. On teateid ka erilistest nooriku peakatetest. Näiteks Mustjalas kandis noorik kuni lapse sünnini ülli ja alles seejärel sai ta tanu pähe. Naiste peakatmise komme püsis kuni käesoleva sajandi alguseni kui perenaise- ja emaseisuse nõutav tunnus, tähistades ühtlasi naise auväärset kohta peres ja ühiskonnas. Abielunaise peakate pandi pähe ka tüdrukule, kes last ootas, sest valitsevate moraalinormide kohaselt mõisteti neiu peakatte kandmine sel juhul hukka. Pott- ja kabimüts olid lapsega tüdrukul ilma paelteta ja abielunaise mütsi äärt kaunistava kitsa pitsääriseta - treemlita. Mõnel pool ( Põhja-Pärnumaa, Viru-Jaagupi ) puudusid paelad ka leskede tanudel ja mütsidel.
Nii oli naise peakattel ja/või selle üksikelementidel (lindid, pitsääris, värv) selgelt piiritletud kommunikatiivne funktsioon, mis oli paika pandud külaühiskonnas valitsevate rangete reeglitega. Sama võib väita põlle kohta, mis oli teine abielule viitav märk eesti talupojarõivastuses, vähemalt valdavas osas Mandri-Eestist. Põlle kui naise tunnuse sai pruut linutamisel koos traditsioonilise peakattega ja pärast seda ei tohtinud ta põlleta tööl ega peol olla. Neidudele oli põlle kandmine häbistav, sest põll seoti ette ka last ootavale tüdrukule. Tava tulenes viljakusmaagiast ja sellega seotud kaitsefunktsioonist. Raseda naise rõivastuses peeti põlle kõige olulisemaks. "Kandja naine pidi alati põlle ees pidama,et siis ei hakka lapsele kuri külge" ( ERA II 193, 118 (127) Torma, 1938). Erinevalt abielunaise tanust kuulus põll kohati ka neiu rõivakomplekti. Saartel said tüdrukud põlle leeriks ja kandsid seda edaspidi ainult piduliku rõivastusega. Andmeid, et tüdrukud põlle kandsid, on Kagu-Eestistki.
Suur setu sõlg oli fertiilse ehk viljaka ea tunnus, mistõttu ta kuulus vaid pruutide, noorikute ja sünnitusealiste naiste ehtekomplekti.
Kindlalt sai rõivaste järgi eristada seega vaid vallalisi ja abielus olevaid naisi, mehi mitte. See erinevus tulenes eelkõige naise bioloogilisest eriasendist - rasedus, sünnitamine jms. Ealised erinevused ei olnud nii selgelt määratletud. Mõnede teadete kohaselt eelistasid vanemad naised vaid tumedamaid värve nii seelikutriibustikus kui pottmütsi katteriides.