Rahvarõivad 20. sajandil

Linnalise elulaadi levimisega 19. sajandi viimastel aastakümnetel kiirenes rahvarõivaste taandumine. Rahvusliku ärkamisaja liidrid hakkasid seetõttu nende kandmist eriliselt väärtustama. Rõhutati rahvarõivaste tähtsust just rahvuslikust seisukohast: olgu ja jäägu eesti rahvas endale truuks ning väljendugu see esivanematelt päritud rõivaste kandmises. Kuid need katsed rahvarõivast elavana hoida ebaõnnestusid pea täiel määral. Nii hakati tegelikku olukorda arvestades propageerima rahvarõivaste kandmist pidupuhkudel: rahvuslikel üritustel, laulupidudel jne. Talupojarõivas kaasati rahvusliku identiteedi ülesehitusse. Rahvarõiva kujunemine üheks rahvuslikuks sümboliks - rahvusrõivaks - oli pikaajaline ja keeruline protsess. Huvi rahvarõivaste vastu, mis rahva eneseteadvuse tõusuga 1880. aastail saavutas oma kõrgpunkti, hakkas venestusajal vaibuma ning oli suurimas madalseisus 20. sajandi algul. Koos rahvarõivaste kadumisega igapäevaselt tarvituselt kadus ka nende kandmine rahvuslikel suurpidudel, laulupidudel. Rahvarõivaid kasutati veel vaid näitemängudes või isegi näiteks mardisandi kostüümina. Suhtumine hakkas muutuma Eesti Vabariigi algaastatel. 1923. aastal toimunud üldlaulupeo eel propageeris ajakirjanduses rahvarõivaste kandmist Soome ja Rootsi eeskujule osutades Soomest tulnud Eesti Rahva Muuseumi direktor Ilmari Manninen. Algavasse rahvarõivaste propagandasse suhtusid aga radikaalsemad avaliku elu tegelased eitavalt, nähes selles katset pidurdada eesti ühiskonna uuenemist ja kultuurilist internatsionaliseerumist. Alles 1920. aastate teisest poolest, mil Põhjamaade eeskujudele tuginedes sai alguse ulatuslik "omakultuuri" liikumine, hakati enam tähelepanu pöörama ka rahvarõivastele. Sellele aitasid olulisel määral kaasa 1928. ja 1933. aasta üldlaulupeod, tõstes rahvariide elustamise küsimuse üldsuse huviorbiiti. 1930. aastate keskelt lülitus sellesse ka riigivõim. Laialdase ja riikliku aktsiooni iseloomu omandanud rahvarõivapropaganda mõjul muutus endine talupojarõivas eestimeelsuse tähiseks. Rahvarõiva kandmisest sai eestlastele rahvuskultuuri üldise tõusu taustal midagi pärimuslikku ning rahvusele tüüpilist. Rahvarõiva kui rahvussümboli arengu teise etapi alguseks võib tinglikult pidada 1940. aastat. Rahvarõivad kaasati nüüd vastandlike ideoloogiate teenistusse. "Vormilt rahvusliku ja sisult sotsialistliku" kultuuri ametliku loosungi all juhiti nende kasutamist nii laulupidudel kui muudel riiki esindavatel puhkudel, näiteks võtsid rahvarõivastes neiud valitsustegelaste kõrval lennuväljal vastu sõbralike vennasriikide juhte. Teisalt kasutasid eestlased rahvarõivaid võimudele vastumeelse rahvustunde avalduse vahendina. Teatavasti suureneb identiteedisümbolite tähendus rahvusele kriitilises olukorras. Nii hakkasid eestlased rahvarõivaid kui rahvussümbolit rohkem kandma 1970.-1980. aastate vahetusel uue venestuslaine tingimustes ning 1980. aastate lõpul laulva revolutsiooni ajal ja rahvusriigi taastamisel. Ja mitte ainult laulupidudel, vaid ka isiklikel tähtpäevadel (koolilõpetamine, abiellumine). Antud probleem alles ootab tõsisemat uurimist. Rahvarõivaste muutumine rahvusrõivaks ja sellega kaasnenud esindusfunktsioon nihutas esiplaanile talupoja elu pühapäevase poole, tema piduriided. Kujunenud uues olukorras oli see ka ainumõeldav, sest "sõnnikutööliste, rehepeksjate, linaleotajate" rõivaid ei kandnud oma elu tähtpäevadel ka meie esivanemad. Enim probleeme tõstatus aga seoses rahvarõivaste vormiprobleemiga, s.t. kas rahvarõiva kui rahvussümboli kandmisel on tähtis ajaloolise rahvarõiva täpne koopeerimine või neil teemadel improviseerimine, tüüpkostüümide loomine või folkloristlik mood. Juba K.A. Hermann soovitas rahvarõivaid teha peenemast ja kallimast riidest, sest "meie ise õpime edasi, saame haridust,see on, meie saame mõistuse poolest peenemaks...Meil ei või siis midagi selle vastu olla, kui Eesti rahvusline riie peenemaks läheb." (Postimees, 1886, 19. juuli, nr. 30) Üldiselt kanti esimestel laulupidudel veel kirstuvarana alleshoitud vanemate ja vanavanemate riideid. Eesti Vabariigi algaastail püüti rahvarõivaid kohandada nii uueaegsele moejoonele kui isiklikule maitsele. Selles segaduses teatud korda luua tahtes hoiatas I. Manninen rahvarõivaste liigse ilustamise eest, mis "hävitab riide ajaloolise usutavuse kui ka omapärasuse" (Päevaleht, 1823, 8. september, nr. 238). Tõeline poleemika nimetatud küsimuses puhkes Eesti Vabariigi 10. aastapäevale pühendatud 1928. aasta üldlaulupeo eel. Rahvarõivaste moderniseerimist taotleva suuna eestvõitlejate üks peamisi väiteid oli, et muuseumikogude rahvarõivas on pärit kõige vaesemast ja viletsamast orjaajast ega ole sellisena sobilik kanda. Rünnaku alla sattusid nii rahvarõivamaterjal kui tegumood, eriti aga pastlad. Just viimastes nähti kogu möödunud viletsuse sümbolit, millele viitab ka käiku lastud halvustav lendsõna "pastlakultuur". Vana rahvariiet aluseks võttes kutsuti seda edasi arendama ja looma tõelist iseseisvusajale väärilist eesti rahvusrõivast. Nende poolt välja pakutud "eesti kostüüm" koosnes pikitriibulisest seelikust ja lillkirjaliste käiste eeskujul modelleeritud pluusist. Rahvusriide teise variandina soovitati sarnase seeliku juurde seeliku värvli alla käivat rahvusliku tikandiga kaunistatud pluusi. Oma kergema kättesaadavuse ja odavuse tõttu leidis "rahvusriie" ja moderniseeritud rahvariie 1920-1930. aastail palju toetajaid. Soodustavaks teguriks sellele oli ka rahvarõivaste valmistamise praktiliste asjatundlike juhtnööride puudumine. Rahvarõivaste autentsel kujul kandmist pooldas näiteks kunstnik A.Laikmaa, kes rõhutas, et "rahvariie on stiil - rahva tarbe ja maitse järele pika aja jooksul kindlalt välja kujunenud stiil. Seda peab oma originaalsuses austama ja hoidma puhta, sest ta on ajalugu, dokument, mida iga võhik oma oskamatusega ei tohi narrida." (Päevaleht, 1928, nr. 170) Alates 1930. aastate teisest poolest astusid traditsioonipärase rahvarõiva kandmise poolt välja ka muuseumitöötajad (F. Linnus) ning 1937. aastal võetigi vastu seisukoht, et laulupeol jm. rahvapidudel kantav rahvarõivas olgu võimalikult originaalitruu ja maakoorid esinegu oma kodukandi rõivastes. Ühtlasi algas rahvarõivaste propaganda seniolematus ulatuses. Moodustati eriline Rahvarõiva Komitee ja Eesti Rahva Muuseumi juures vastav nõuandebüroo. 1938. aasta algul ilmus muuseumi väljaandena suur H. Kurriku koostatud käsiraamat "Eesti rahvarõivad", milles oli teatud määral juhendeid kõigi kihelkondade rahvarõivaste valmistamiseks. Üle maa organiseeriti rahvariiete valmistamise kursusi. Kõige selle tulemusena kadus moderniseeritud rahvarõivas, jäid vaid rahvarõiva motiividel kavandatud moodsad naisterõivad, mis ei omandanud aga erilist populaarsust. Sõjajärgsetel aastatel levis meie kultuuriringkondades taas seisukoht, et rahvarõivaid tuleb kunstnike loominguna edasi arendada. Seejuures tugineti marksistlikule dialektikale, mille järgi kõik areneb ja muutub. Kui etnograafid 1950ndate lõpul sellele vastu astusid, puhkes jällegi terav, kuid seekord lühiajaline diskussioon. Ametlikult võeti omaks, et taaselustamisel tuleb säilitada traditsiooniliste rahvarõivaste omapära ja stiilipuhtus. Rahvarõivaste kasutamist hakati nõukogulikult tsentraliseeritud korras juhtima ja suunama. Algselt toimus see laulupeo peakomisjoni ja hiljem selle juurde moodustatud rahvarõivasektsiooni kaudu, kuhu kuulusid nii etnograafid, kunstnikud kui ka rahvarõivaid valmistavate ettevõtete esindajad. Nii on eriti naiskooridele rahvarõivas kujunenud üldiseks laulupeorõivastuseks. Alates 1980. aastatest on küll aeglaselt kuid järjekindlalt hakanud laienema ka meeste rahvarõivakandmine. Samas tõi liigne tsentraliseeritus enesega kaasa üksikute efektsete "munderkostüümide" vohamise. Laulupeo peakomisjoni ettepanekud esinemisrõivastuse osas lähtusid eelkõige laululava värvikombinatsioonist, näiteks soovitati 1950.aasta laulupeoks tõsta rõivastuses kollase värvi osatähtsust. Nii sai alguse Muhu naiserõivastuse esiletõus ligi paarikümneks aastaks. Vähem tähtis, eelkõige just saarte rõivaste levikus üle maa, pole olnud ka tootjapoolne diktaat. Seejuures pakub rohkesti mõtlemisainest, miks saarte (Hiiumaa ,Saaremaa, Muhu, Kihnu) naised ja setud on alati kandnud oma rahvarõivaid ega ole pidanud ilusamaks teiste seljas nähtut. Kas on tegu niivõrd tugeva piirkondliku identiteedi tunnetusega, teadlikkusega või veel millegagi? Rahvarõivaste aktiivne valmistamine ja kandmine tänapäeval tunnistab selgelt, et vanast kihelkondlike erinevustega talupojarõivast on saanud rahvussümbol. Eestis nimetatakse taaselustatud rõivaid nagu nende ajaloolisi eeskujusidki endiselt rahvarõivasteks. Vahetegemine on siiski tähtis, sest muutunud on nii funktsioon kui ka tähendussisu. Sarnaselt Põhjamaadega võiks meilgi nimetada tänapäeval kantavaid rahvarõivaid rahvusrõivaks.