Rahvarõivaste taandumine.

Rahvarõivaste otsene taandumine linnamoelise rõivastuse ees algas 19. sajandi keskpaiku. Selle eelduseks oli talumajanduse üha laienev ümberorienteerumine turutoodangule ja senise valdavalt isevarustava talupoja muutumine industriaalühiskonnale iseloomulikuks tootjaks ja tarbijaks. Üleminek rahvarõivailt uuele moele oli pikaldane ja järk-järguline protsess, mis kulges eri paikkondades, erineva jõukuse, kultuuritaseme ning vanusega inimeste juures erinevalt. Mehed kui liikuvam osa külarahvast (eriti pärast talurahvale liikumisvabaduse andmist) võtsid linnamoe omaks juba sajandi keskel. Enam traditsioonidega seotud naiste rõivas tegi taandumisjärgus läbi veel mitmeid üleminekuvorme. 19. sajandi keskpaiku asendusid pikitriibulised seelikud kohati põiktriibuliste ja ruudulistega, 1860.-1870. aastail kandsid paljud Põhja-Eesti talunaised põiktriibulisest või ruudulisest riidest kleiti - kaapotkleiti, mis oli juba linnamoele lähedane rõivaese.
Rahvarõivas taandus kõige kiiremini suuremate linnade ja käsitöökeskuste läheduses. Nii läksid Põhja- ja Kesk-Eesti naised moerõivastusele üle möödunud sajandi kolmanda veerandi jooksul. Veidi kauem peeti traditsioonidest kinni Lõuna-Eestis. Perifeersetel ja teatud isolatsioonis olnud aladel nagu Kihnu saar ja Setumaa jätkus vana traditsioonilise rõiva kandmine ja selle aeglane edasiareng veel 20. sajandil. Kihnu naiste ülikonda ilmus 1880. aastatest üksikuid vabrikumaterjalist ja linnamoelisi osi, näiteks käiste asemel hakati triibuseelikuga kandma sitsjakki. Nimetatud komplekti kanti seal veel käesoleva sajandi 60. aastatel, seelikut kantakse teataval määral tänapäevani. Setumaal tuli möödunud sajandi teisel poolel moodi laiade varrukatega särk, mille peale varasema rüü kõrval pandi venepärase nimetusega villane sukman või puuvillane kitasnik. Särgi ja linikuotste kirjad muutusid 20. sajandi algul varasemast helepunasest mustjaspunaseks, geomeetrilised mustrid lilleliseks. Valevarrukad püsisid rüüdel, kitasnikutel ja sukmanitel umbes Esimese maailmasõjani, siis jäeti nad ära. Samal ajal muutusid nimetatud rõivaesemed värvilt tumesinisest mustaks. Muhu saarel arenesid rahvarõivad kiiresti edasi: 1870. aastail vahetus terve rõivakomplekt. Varasemat kurrutatud mustapõhjalist ümbrikut asendas oran¯i põhitooni pikitriibuline seelik, mis 20. sajandil muutus järjest heledamaks: Esimese maailmasõja ajal munarebukollane, 1930. aastail sidrunkollane. Muhu rõivastele iseloomulik männamotiividega geomeetriline ornament asendus algul geomeetriliste-taimeliste segakirjadega, seejärel naturalistliku lillkirjaga. Nii säilis või isegi suurenes paiguti regionaalne omapära, samal ajal kui üldine tendents oli paikkondlike erinevuste kadumine ja rõivastuse ühtlustumine.