Kasuliku info lingid.

http://209.85.129.104/search?q=cache:eNmIoJ1E2_8J:www.erm.ee/vanast/naitus/rahvariided/+rahvariided&hl=et&ct=clnk&cd=2&gl=ee


http://209.85.129.104/search?q=cache:Rj3b-54KDMEJ:www.erm.ee/vanast/pysi/pages/riided.html+rahvariided&hl=et&ct=clnk&cd=3&gl=ee

http://filateelia.ee/foorum/viewtopic.php?t=338

http://209.85.129.104/search?q=cache:NFIl5hMo-9gJ:kaaratsim.ee/index.php%3Foption%3Dcom_content%26task%3Dview%26id%3D13%26Itemid%3D27+rahvariided&hl=et&ct=clnk&cd=4&gl=ee

http://209.85.129.104/search?q=cache:fUE2ItdXqwAJ:kasitoo.blogspot.com/2005/12/rahvariided.html+rahvariided&hl=et&ct=clnk&cd=5&gl=ee

http://www.estonica.org/est/lugu.html?kateg=5&menyy_id=175&alam=19&leht=9

http://209.85.129.104/search?q=cache:MXH4k1-DxkYJ:www.saaremaa.ee/poide/rahv_riided.htm+rahvariided&hl=et&ct=clnk&cd=9&gl=ee

http://www.isetegija.net/phpBB2/viewtopic.php?t=380

Põhja-Eesti.

Põhja-Eesti rahvariietel on vaid väiksemad paikkondlikud erijooned. Samas oli see piirkond uuendustele kõige vastuvõtlikum. Rannaalad paistsid silma Soome mõjuga, Peipsi põhjarannikul võis täheldada vene- ja vadjapäraseid jooni. Tallinna ümbruses kodunesid ja levisid üle maa mitmed Euroopa moerõivastega seotud nähtused: meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond, naistel pikitriibuline seelik ja indigoga tumesiniseks värvitud villased rõivad. Põhja-Eesti rahvariiete kõige iseloomulikum joon oli, et naised kandsid varrukateta särki ja selle peal lühikest varrukatega pihakatet käiseid. Iseärasuseks oli lillkiri, mis tikiti madalpistes nii käistele kui tanudele. Peas kandsid naised pottmütsi.

pildid

http://www.post.ee/?id=1595&prod_id=821

Kirjandus

Astel, Eevi 1967. Eesti rahvapärased pastlad XIX sajandil ja XX sajandi algul.- EM Ar 22. Tallinn, lk 188-211
Astel, Eevi 1981.Vöö eestlaste rahvatraditsioonis. - EM Ar 32. Tallinn, lk136-144
Astel, Eevi 1983. Eesti helmevööd. - EM Ar 33. Tallinn, lk 104-105
Blumfeldt, Evald. Ränk, Gustav 1935. Lisandeid Saaremaa etnograafiale XVII sajandi lõpult. - ERM Ar 11. Tartu, lk 14-35
Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult. Tallinn, 1957
Istoriko-etnografit eskij atlas Pribaltiki. Ode¯da. Riga 1986
Kaarma, Melanie. Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Tallinn.
Kesküla, Kaie 1992. Muhu ehted 19.-20. sajandil.- ERM Ar 39. Tartu, lk 90-111
Kimm, Marin 1985. Rahvarõivaste probleem eesti avalikkuses 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algul. - Eesti külaelu arengujooni. Tallinn, lk 110-126
Kirme, Kaalu 1981. Eesti suurim kuhiksõle tüüp (setu sõlg). - EM Ar 32. Tallinn, lk 57-75
Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Tallinn.
Konsin, Kalju 1972. Silmkoeesemed. Tallinn
Kuigo, Elle 1968. Eesti särkide lõikest XIX sajandil ja XX sajandi algul. - EM Ar 23. Tallinn, lk 256-285
Kuigo, Elle 1969. Naistesärkide kaunistused Eestis XIX sajandil. - EM Ar 24. Tallinn, lk 75-121
Kurrik, Helmi 1931. Eesti pitsid. - ERM Ar 6. Tartu, lk 88-119
Kurrik, Helmi 1932. Kõlavööd Eestis. - ERM Ar 7. Tartu, lk 93-124
Kurrik, Helmi 1937. Villased meestevööd. - ERM Ar 9. Tartu, lk 120-147
Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Tartu
Laul, Silvia 1985. Ühisjooni läänemeresoomlaste muinasaegses rõivastuses. - Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 412-419
Laul, Silvia 1986. Ode¯da estoncev I - XVII vv. - Drevnjaja ode¯da narodov Vostot noi Evropy. Materialy k istoriko-etnografit eskomu atlasu, Moskva, s. 190 - 207
Leinbock, Ferdinand 1925. Kabi- ja pottmütsid. - ERM Ar 1.Tartu, lk 89-103
Manninen, Ilmari 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu
Manninen, Ilmari 1927. Kindad. Tartu
Neggo, Helmi 1918. Eesti rahvakunstist. Eesti Rahva Muuseumi väljaanne nr 16. Tartu
Peets, Jüri 1987. Totenhandschuhe im Bestattungsbrauchtum der Esten und anderer Ostseefinnen. - Fennoscandia Archaelogica. IV. Helsinki
Piho,Mare 1992. Weiblicher Metallschmuck der Setukesen des 19. - Mitte des 20. Jh. -ERM Ar 39. Tartu, lk 72-87
Piiri, Reet 1992. Rahvarõivas esinemisrõivana. - ERM Ar 39. Tartu, lk 116-131
Ränk, Gustav 1962. Estniska foltdräkter från 1700 - talets första hälft. - Svio-Estonica. 16 Lund, 36-51
Sild, Hilja 1962. Kuidas kanti mulgi puusapõlli. - EM Ar 18. Tartu, lk 234-237
Sild, Hilja 1969. Linuk ehk sabaga tanu. - EM Ar 24. Tallinn, lk 58-72
Viires, Ants 1958. Eesti vanem leksikograafia ja etnograafia. Lisandeid eesti rahvariiete ajaloole. - Emakeele Seltsi Ar 4. lk 184-193
Viires, Ants 1959. Chr. H. J. Schlegeli "Reisen in mehrere russische Gouvernements" etnograafilise allikana. - EM Ar 16. Tartu, lk 249-270
Viires, Ants 1975. Nööbilugu. - Fenno- Ugristica 1. TRÜ Toimetised. Tartu, lk 355-368
Viires, Ants 1986. Folklorismi sünd Eestis. - Keel ja Kirjandus , nr 10, lk 595-602
Viires, Ants 1990 Eesti rahvarõivaste uurimise tulemusi ja probleeme - Akadeemia , nr 6, lk 1260-1270
Voolmaa, Aino 1954. Narodnaja ode¯da sme annogo russko-estonskogo naselenija ju¯noi t asti Jyhviskogo rajona. - Materialy Baltiiskoj etnografo-antropologit eskoj ekspedicii (1952 g.) Trudy Instituta Etnografii. n. s. 23, Moskva, izdatelstvo Akademii Nauk SSSR, s. 159 - 164.
Voolmaa, Aino 1959. Fr. R. Kreutzwaldi käsikiri Virumaa rahvarõivastest. - EM Ar 16. Tartu, lk 219-246
Voolmaa, Aino 1962. Täiendavaid andmeid Kirde-Eesti naiste rahvarõivaste kohta. - EM Ar 18. Tartu, lk 212-228
Voolmaa, Aino 1966. Võru rajooni maaelanike rõivastus - EM Ar 21. Tallinn, lk 117-159
(Voolmaa, Aino) 1970. Eesti ehted. Tallinn
Voolmaa, Aino 1971. Eesti rahvarõivaseelikud. - EM Ar 25. Tallinn, lk 106-144
Voolmaa, Aino 1975. Põll eesti rahvatraditsioonis. - EM Ar 28. Tallinn, lk 131-163
Voolmaa, Aino 1976. Lääne-Eesti saarte rahvarõivaste omapärast. - EM Ar 29. Tallinn, lk 189-209
Voolmaa, Aino 1977. Meeste püksid eesti rahvarõivastes. - EM Ar 30. Tallinn, lk 22-43
Voolmaa, Aino 1984. Õlakatted ehk ülevisked eesti naiste rõivastuses. - EM Ar 35. Tallinn, lk 70-79
Voolmaa, Aino 1988. Lääne-Harjumaa rahvarõivastest. - Harju kärajad 2.-3. juulil Sauel. Tallinn, lk 14-28
Voolmaa, Aino 1992. Ida-Virumaa rahvarõivad 19. sajandil. - Ida-Virumaa rahvakultuurist. Tallinn, lk 27-43
Vunder, Elle 1993. From Folk Costume to National Symbol. - Ethnologia Fennica. Vol. 21, pp. 28-35
Vunder, Elle 1996. Eesti rahvusrõivas - müüt või tegelikkus? - ERM Ar 41. Tartu, lk 89-99
Üprus, Helmi 1969. Eesti rahvakunst kunstiajaloo aspektist. - EM Ar 24. Tallinn, lk 7-36

Rahvarõivad 20. sajandil

Linnalise elulaadi levimisega 19. sajandi viimastel aastakümnetel kiirenes rahvarõivaste taandumine. Rahvusliku ärkamisaja liidrid hakkasid seetõttu nende kandmist eriliselt väärtustama. Rõhutati rahvarõivaste tähtsust just rahvuslikust seisukohast: olgu ja jäägu eesti rahvas endale truuks ning väljendugu see esivanematelt päritud rõivaste kandmises. Kuid need katsed rahvarõivast elavana hoida ebaõnnestusid pea täiel määral. Nii hakati tegelikku olukorda arvestades propageerima rahvarõivaste kandmist pidupuhkudel: rahvuslikel üritustel, laulupidudel jne. Talupojarõivas kaasati rahvusliku identiteedi ülesehitusse. Rahvarõiva kujunemine üheks rahvuslikuks sümboliks - rahvusrõivaks - oli pikaajaline ja keeruline protsess. Huvi rahvarõivaste vastu, mis rahva eneseteadvuse tõusuga 1880. aastail saavutas oma kõrgpunkti, hakkas venestusajal vaibuma ning oli suurimas madalseisus 20. sajandi algul. Koos rahvarõivaste kadumisega igapäevaselt tarvituselt kadus ka nende kandmine rahvuslikel suurpidudel, laulupidudel. Rahvarõivaid kasutati veel vaid näitemängudes või isegi näiteks mardisandi kostüümina. Suhtumine hakkas muutuma Eesti Vabariigi algaastatel. 1923. aastal toimunud üldlaulupeo eel propageeris ajakirjanduses rahvarõivaste kandmist Soome ja Rootsi eeskujule osutades Soomest tulnud Eesti Rahva Muuseumi direktor Ilmari Manninen. Algavasse rahvarõivaste propagandasse suhtusid aga radikaalsemad avaliku elu tegelased eitavalt, nähes selles katset pidurdada eesti ühiskonna uuenemist ja kultuurilist internatsionaliseerumist. Alles 1920. aastate teisest poolest, mil Põhjamaade eeskujudele tuginedes sai alguse ulatuslik "omakultuuri" liikumine, hakati enam tähelepanu pöörama ka rahvarõivastele. Sellele aitasid olulisel määral kaasa 1928. ja 1933. aasta üldlaulupeod, tõstes rahvariide elustamise küsimuse üldsuse huviorbiiti. 1930. aastate keskelt lülitus sellesse ka riigivõim. Laialdase ja riikliku aktsiooni iseloomu omandanud rahvarõivapropaganda mõjul muutus endine talupojarõivas eestimeelsuse tähiseks. Rahvarõiva kandmisest sai eestlastele rahvuskultuuri üldise tõusu taustal midagi pärimuslikku ning rahvusele tüüpilist. Rahvarõiva kui rahvussümboli arengu teise etapi alguseks võib tinglikult pidada 1940. aastat. Rahvarõivad kaasati nüüd vastandlike ideoloogiate teenistusse. "Vormilt rahvusliku ja sisult sotsialistliku" kultuuri ametliku loosungi all juhiti nende kasutamist nii laulupidudel kui muudel riiki esindavatel puhkudel, näiteks võtsid rahvarõivastes neiud valitsustegelaste kõrval lennuväljal vastu sõbralike vennasriikide juhte. Teisalt kasutasid eestlased rahvarõivaid võimudele vastumeelse rahvustunde avalduse vahendina. Teatavasti suureneb identiteedisümbolite tähendus rahvusele kriitilises olukorras. Nii hakkasid eestlased rahvarõivaid kui rahvussümbolit rohkem kandma 1970.-1980. aastate vahetusel uue venestuslaine tingimustes ning 1980. aastate lõpul laulva revolutsiooni ajal ja rahvusriigi taastamisel. Ja mitte ainult laulupidudel, vaid ka isiklikel tähtpäevadel (koolilõpetamine, abiellumine). Antud probleem alles ootab tõsisemat uurimist. Rahvarõivaste muutumine rahvusrõivaks ja sellega kaasnenud esindusfunktsioon nihutas esiplaanile talupoja elu pühapäevase poole, tema piduriided. Kujunenud uues olukorras oli see ka ainumõeldav, sest "sõnnikutööliste, rehepeksjate, linaleotajate" rõivaid ei kandnud oma elu tähtpäevadel ka meie esivanemad. Enim probleeme tõstatus aga seoses rahvarõivaste vormiprobleemiga, s.t. kas rahvarõiva kui rahvussümboli kandmisel on tähtis ajaloolise rahvarõiva täpne koopeerimine või neil teemadel improviseerimine, tüüpkostüümide loomine või folkloristlik mood. Juba K.A. Hermann soovitas rahvarõivaid teha peenemast ja kallimast riidest, sest "meie ise õpime edasi, saame haridust,see on, meie saame mõistuse poolest peenemaks...Meil ei või siis midagi selle vastu olla, kui Eesti rahvusline riie peenemaks läheb." (Postimees, 1886, 19. juuli, nr. 30) Üldiselt kanti esimestel laulupidudel veel kirstuvarana alleshoitud vanemate ja vanavanemate riideid. Eesti Vabariigi algaastail püüti rahvarõivaid kohandada nii uueaegsele moejoonele kui isiklikule maitsele. Selles segaduses teatud korda luua tahtes hoiatas I. Manninen rahvarõivaste liigse ilustamise eest, mis "hävitab riide ajaloolise usutavuse kui ka omapärasuse" (Päevaleht, 1823, 8. september, nr. 238). Tõeline poleemika nimetatud küsimuses puhkes Eesti Vabariigi 10. aastapäevale pühendatud 1928. aasta üldlaulupeo eel. Rahvarõivaste moderniseerimist taotleva suuna eestvõitlejate üks peamisi väiteid oli, et muuseumikogude rahvarõivas on pärit kõige vaesemast ja viletsamast orjaajast ega ole sellisena sobilik kanda. Rünnaku alla sattusid nii rahvarõivamaterjal kui tegumood, eriti aga pastlad. Just viimastes nähti kogu möödunud viletsuse sümbolit, millele viitab ka käiku lastud halvustav lendsõna "pastlakultuur". Vana rahvariiet aluseks võttes kutsuti seda edasi arendama ja looma tõelist iseseisvusajale väärilist eesti rahvusrõivast. Nende poolt välja pakutud "eesti kostüüm" koosnes pikitriibulisest seelikust ja lillkirjaliste käiste eeskujul modelleeritud pluusist. Rahvusriide teise variandina soovitati sarnase seeliku juurde seeliku värvli alla käivat rahvusliku tikandiga kaunistatud pluusi. Oma kergema kättesaadavuse ja odavuse tõttu leidis "rahvusriie" ja moderniseeritud rahvariie 1920-1930. aastail palju toetajaid. Soodustavaks teguriks sellele oli ka rahvarõivaste valmistamise praktiliste asjatundlike juhtnööride puudumine. Rahvarõivaste autentsel kujul kandmist pooldas näiteks kunstnik A.Laikmaa, kes rõhutas, et "rahvariie on stiil - rahva tarbe ja maitse järele pika aja jooksul kindlalt välja kujunenud stiil. Seda peab oma originaalsuses austama ja hoidma puhta, sest ta on ajalugu, dokument, mida iga võhik oma oskamatusega ei tohi narrida." (Päevaleht, 1928, nr. 170) Alates 1930. aastate teisest poolest astusid traditsioonipärase rahvarõiva kandmise poolt välja ka muuseumitöötajad (F. Linnus) ning 1937. aastal võetigi vastu seisukoht, et laulupeol jm. rahvapidudel kantav rahvarõivas olgu võimalikult originaalitruu ja maakoorid esinegu oma kodukandi rõivastes. Ühtlasi algas rahvarõivaste propaganda seniolematus ulatuses. Moodustati eriline Rahvarõiva Komitee ja Eesti Rahva Muuseumi juures vastav nõuandebüroo. 1938. aasta algul ilmus muuseumi väljaandena suur H. Kurriku koostatud käsiraamat "Eesti rahvarõivad", milles oli teatud määral juhendeid kõigi kihelkondade rahvarõivaste valmistamiseks. Üle maa organiseeriti rahvariiete valmistamise kursusi. Kõige selle tulemusena kadus moderniseeritud rahvarõivas, jäid vaid rahvarõiva motiividel kavandatud moodsad naisterõivad, mis ei omandanud aga erilist populaarsust. Sõjajärgsetel aastatel levis meie kultuuriringkondades taas seisukoht, et rahvarõivaid tuleb kunstnike loominguna edasi arendada. Seejuures tugineti marksistlikule dialektikale, mille järgi kõik areneb ja muutub. Kui etnograafid 1950ndate lõpul sellele vastu astusid, puhkes jällegi terav, kuid seekord lühiajaline diskussioon. Ametlikult võeti omaks, et taaselustamisel tuleb säilitada traditsiooniliste rahvarõivaste omapära ja stiilipuhtus. Rahvarõivaste kasutamist hakati nõukogulikult tsentraliseeritud korras juhtima ja suunama. Algselt toimus see laulupeo peakomisjoni ja hiljem selle juurde moodustatud rahvarõivasektsiooni kaudu, kuhu kuulusid nii etnograafid, kunstnikud kui ka rahvarõivaid valmistavate ettevõtete esindajad. Nii on eriti naiskooridele rahvarõivas kujunenud üldiseks laulupeorõivastuseks. Alates 1980. aastatest on küll aeglaselt kuid järjekindlalt hakanud laienema ka meeste rahvarõivakandmine. Samas tõi liigne tsentraliseeritus enesega kaasa üksikute efektsete "munderkostüümide" vohamise. Laulupeo peakomisjoni ettepanekud esinemisrõivastuse osas lähtusid eelkõige laululava värvikombinatsioonist, näiteks soovitati 1950.aasta laulupeoks tõsta rõivastuses kollase värvi osatähtsust. Nii sai alguse Muhu naiserõivastuse esiletõus ligi paarikümneks aastaks. Vähem tähtis, eelkõige just saarte rõivaste levikus üle maa, pole olnud ka tootjapoolne diktaat. Seejuures pakub rohkesti mõtlemisainest, miks saarte (Hiiumaa ,Saaremaa, Muhu, Kihnu) naised ja setud on alati kandnud oma rahvarõivaid ega ole pidanud ilusamaks teiste seljas nähtut. Kas on tegu niivõrd tugeva piirkondliku identiteedi tunnetusega, teadlikkusega või veel millegagi? Rahvarõivaste aktiivne valmistamine ja kandmine tänapäeval tunnistab selgelt, et vanast kihelkondlike erinevustega talupojarõivast on saanud rahvussümbol. Eestis nimetatakse taaselustatud rõivaid nagu nende ajaloolisi eeskujusidki endiselt rahvarõivasteks. Vahetegemine on siiski tähtis, sest muutunud on nii funktsioon kui ka tähendussisu. Sarnaselt Põhjamaadega võiks meilgi nimetada tänapäeval kantavaid rahvarõivaid rahvusrõivaks.

Piduriided

Kui argipäeva rõivastuses oli esmatähtis praktiline funktsioon, siis piduriietuses tuli esikohale esteetilisus, rõhutamaks sündmuse pidulikkust ja erilisust. Elu pöördelistel hetkedel nagu pulmad ja matus oli lisaks esteetilisusele tähtsal kohal rõivastuse maagiline funktsioon. Sellest tulenevalt jagunesid pidulikud rõivad eestlastel kaheks - vähempidulikeks käigurõivasteks ja eriti pidulikeks seisurõivasteks.
Rahvarõivaste pidulikkus väljendus materjali kvaliteedis ja hinnas, kaunistuste ja ehete rohkuses.
Obligatoorne oli pikk-kuub. J. A. Brand, reisides 17. sajandi lõpul Kuramaal ja Liivimaal, avaldas imestust, et eestlased ka suvel palavaga pidasid end auväärselt riietatuks alles siis, kui kandsid pikka villast kuube. Veel 19. sajandi keskel ei mindud kuueta külla, kirikusse ega pulma. Hupeli teatel läksid naised kohati kirikusse küll seelikuta, särgiväel, kuid pikk-kuub oli peal. 18. sajandil peeti Harjumaal ja Alutagusel eriti pidulikeks valgeid kuubi. Pikk-kuub säilitas oma pidurõiva funktsiooni kõige kauem, kuni möödunud sajandi teise pooleni eelkõige Lõuna-Eestis.
Teiseks piduliku ülikonna juurde kuuluvaks rõivaesemeks oli õlakate - sõba. "Pidulikkudel puhkudel riputavad nad, eriti Riia kubermangus ja Pärnu- ning Tartumaal omale valge villase või linase vaiba õlgadele," kirjutas 18. sajandi lõpul Eestis viibinud J. Chr. Petri. Sõba kuulus kirikuriietuse juurde, sooja ilmaga hoiti teda ka lappesse panduna käel. 19. sajandil püsis sõba seoses vanadele traditsioonidele tuginevate pulmakommetega Lõuna Eestis pruudi rõivastuse osana , millest lähemalt veidi allpool.
Piduliku rõivastuse kaudu demonstreeris talupoeg oma jõukust ja sotsiaalset positsiooni külas. Rikkus väljendus rõivaesemete rohkuses, hinnalisemates materjalides ja kaunistustes, arvukamates ja kallimates ehetes. Jõukamate inimeste pidulikud ülerõivad - pikk-kuued olid peenemast villasest riidest, Lõuna-Eestis rikkalikumalt kaarusnööriga kaunistatud, Põhja-Eestis rohkemate voltidega kuue hännal. Hinnalisi helmeste, siid- ja kardlõngaga tikandeid, värvilisest ostuvillasest või siidriidest põlli, litreid ja kardpaelu, nahkpükse võisid endale lubada vaid jõukamad. Kehval sulasrahval seevastu olid vaid vähesed riideesemed, iseäranis vähe oli hinnalisi villaseid rõivaid. Vaesed panid ka pidupuhkudel selga linase seeliku, püksipaari.
Kõige selgemini avaldus talurahva kihistumine ehetes, mis oli piduliku rõivakomplekti kõige kallim osa. Hupeli andmeil kandis nii mõnigi rikas talunaine rohkem kui 40 rubla väärtuses hõbeehteid kaelas ja rinnal, vaesed aga pidid leppima vask- ja tinaehetega.
Talupoegliku elu kõrgpunkt, tähtsaim pidulik sündmus oli pulm. Valitses kindel arusaam, et inimene saab oma bioloogilist ja sotsiaalset funktsiooni täita ainult abielu kaudu. See, et vanatüdrukud end tanutada lasid, et osaliseltki häbist pääseda, näitab, kuivõrd erandlik, võõras ja reeglipäratu oli vallaline põli.
Abielu ettevalmistamisel ja sissejuhatamisel tarvitati mõningaid rõivaesemeid nende sümboolsest tähendusest ja mõjujõust lähtuvalt. Nii püüti nende varal juba raseduse ja eriti sünnituse ajal kindlustada lapsele abielulisust. "Kui naene tund, et ta käima peal on, siis pani ta meestesärgi selga ja kandis seda lapse saamiseni, et kui tütarlaps sünniks, ruttu mehele saaks" (Laiuse). Üle Eesti oli tavaks, et sündinud tütarlaps võeti vastu mehe pükstesse, poisslapse puhul kasutati naiste seelikut. Analoogiamaagia on siin ilmne.
Rõivastusel tervikuna ja selle üksikutel osadel (vööd, kindad, sukad) oli tähtis roll nii kaasa valikul kui pulmatseremoonias. Õnne mõiste seostus eelkõige materiaalse heaoluga, mistõttu selle märkidele pöörati erilist tähelepanu, et kindlustada tulevast jõukat elu. Noored tüdrukud hoolitsesid väga oma rõivastuse eest. Lumivalged tikitud särgid, värvikirevad seelikud, siidlintide arv pärjal olid pruudiotsingul noormehele nähtavad signaalid neiu näpuosavuse, virkuse ja jõukuse kohta. Isikliku väärikuse esiletõstmisel ja oma tulevasele mõju avaldamisel hinnati eriti ehteid: "Mida suurem sõlg, seda rikkam inimene" (Rõngu). Noormehe varanduslikust seisust andsid tunnistust nahkpüksid tema jalas. Ei olnud harv juhus, kus noormees kosja minnes pidi endale nahkpüksid laenama.
Kaasa valikul olid rõivaesemed kokkuleppe sümboliks. Näiteks ühe vanema teate järgi riputas peigmees vöö või mõõgakandme väljavalitu magamisaseme kohale. Nende vastuvõtmine tähendas nõustumist. Kosjade tagasilükkamise puhul aga pani tüdruk vöö järgmisel päeval ukse külge. Tavapärasem oli, et neiu sidus vöö kosjakaubaga nõusoleku märgiks ümber tühjaks joodud kosjaviinapudeli või kinkis selle peiule koos kinnaste ja sukkadega.
Pulmas avaldus piir rikkuse ja vaesuse vahel selgemini kui argielus. Peiu kingitused pruudile ja neiu veimevaka ning kaasavara suurus olenesid nende sotsiaalsest seisundist ja jõukusest. Kombe järgi kinkis peigmees pruudile ehteid. Põhja-Eesti jõukad noormehed kinkisid möödunud sajandi keskpaiku oma pruudile terve kaelkonna, s.o sõlest ja rahadega keest koosneva ehtekomplekti. Rõivaste hulk kaasavaras näitas pruudi jõukust: "Seitsekümmend körti oli, kui mehele läksin" (Häädemeeste).
"Külast väljaviidud pruudil pidi korralik ja ilus kaasavara olema... Mu ema rääkis, kuidas meie tädi veel pulmapäeva hommikul (u 1892. a) istunud õuemurul ja õmmelnud kahekümne neljandat seelikut, et ämm ja tulevased naabrid näeksid, kui rikas noorik külla toodi, kaks tosinaid seelikuid! Mu ema rääkis ka, et tema kodu lähedal saanud üks teenijatüdruk perepojale mehele. Tal olnud perenaise käest kolme aasta seelikud saamata. Perenaine lasknud tal siis terve seelikukanga kududa, muidugi triibulise. See pruut õmmelnud endale kuus seelikut ja nõelunud need veel lõngaga läbi, et vastu paneks. Triipudest ei ole enam midagi välja paistnud. Ladunud need seelikud üksteise sisse püsti, seelikute alla mahtunud parajasti muu varandus. Ämm, kes vaese pruudi vastu seisis, hakkas seelikuid nähes miniast lugu pidama, et sel on eluaegne seelikutagavara" (Juuli Loit, s 1897, Raplamaal).
Just pulmadeks käiste ja tanude kirjamisel kasutati kutseliste tikkijate tööd. See annab veelkord tunnistust päeva erilisusest kokkuhoidlikkust järgivas külaelus.
Üleminekuhetke ühest naise eluetapist teise, s.o neiupõlvest noorikupõlve võisid uskumuste kohaselt kergesti kahjustada igasugused ebapuhtad olevused ja halvad jõud. Sellest tingituna tõusis pruudirõivastuses esikohale maagiline kaitse- ja tõrjefunktsioon, millega ühenduses säilisid paljud vanapärased rõivaesemed. Mulgi pruudi traditsioonilisse pulmarõivastusse kuulusid veel 19. sajandi esimesel poolel 11.-13. sajandist tuntud vaseliste ja tinulistega kaunistatud vaipseelik sõuke ja vanapärane vööst küljele rippuv puusapõll küllerätt. Mandri põhja- ja keskosas võrdlemisi laialdaselt kantud naiste peakate linuk säilis möödunud sajandil peamiselt linutamispeakattena. Sama kehtib Muhu harjutanu kohta, mis oli 18. sajandil tõenäoliselt abielunaise pidulik peakate. 19. sajandi keskpaiku ja teisel poolel pandi harjutanu pähe vaid pruudile. Muhus rõivastati noorik pulma ajal kolm korda ümber, järk-järgult vanemast uuemasse rõivastusse, kuni ta lõpuks sai oma ajale vastava naiseülikonna ja tanu. Peiukodus pandi pruudile esimesel õhtul pähe vanem, valge linase tikandiga kõrge harjutanu, järgmisel hommikul selle hilisem variant - punaste või oran¯ide riideribade ja piiprellidega kaunistatud kiritanu ja pulma lõpul väike naisetanu - argitanu.
Otsene maagiline otstarve oli pruudi ehetel ja tema näo katmisel pulmatseremoniaalis. Pruudi ehterohkus pidi noorpaarile õnne tooma, eriti aga kaitsma pruuti kõige kurja eest. Samal põhjusel oli pruudi pea ja nägu teel peiukoju kaetud sõbaga või spetsiaalse linikuga (saartel ja Lääne-Eestis uig, om uju, Setumaal kaal, om kaali), mis kinnitati sõlgede ja preesidega otsmiku, suu ning kaela või rinna kohalt. On iseküsimus, kuivõrd möödunud sajandil veel usuti rõivaste maagilisse jõusse ja kuivõrd hoiti lihtsalt vanast kinni - nii on olnud ja nii peab ka jääma.
Eestlaste suririided olid esi- ja keskajal rikkalikult kaunistatud, alates 15. sajandist aga lihtsad valged. Hupeli teatel maeti surnu valges särgis. Lõuna-Eestis oli surirõivaks valge linane rüü. Valgeid rõivaid tarvitati Eestis viimasele teekonnale saatmisel veel 19. ja 20. sajandi vahetusel. Mitmete pärimuste kohaselt pidi pulmasärgist saama surisärk ja Fr. R. Kreutzwaldi poolt 1842. aastal kirja pandud naiste ütluse järgi "selle tanuga, mis'ga meid on linutatud, peame ka hauda minema." Peenest linasest riidest hoolikalt kaunistatud pruudi õlakate laotati lõpuks naisele surilinana, takistamaks surnu hilisemat koduskäimist ja pereõnne äraviimist.
Leinaaeg kestis vanasti kuus nädalat ja väljendus rõivastuses peamiselt värvi kaudu. Samuti puudusid leinarõival kaunistused ja ehted. Varasemal ajal oli leinavärv nagu suririidedki valge, ilma värvita. 19. sajandi teisel poolel kujunes linnakultuuri mõjul leinavärviks must. Lääne-Eestis Mihkli kihelkonnas olid leinatanud valge või musta tikandiga, linte neile ei pandud. Virumaal kanti sel puhul mustakirjalisi tanusid ja käiseid. Saaremaal olid leinapõlled valged või tumedakirjalised. Setu naised on leina puhul põlle vältinud, samuti kandsid nad särki ilma varrukakirjadeta.
19. sajandi teisel poolel hakkasid naised Saare- ja Hiiumaal ning kohati Lääne-Eestis kasutama eraldi leinaülikonda. See oli tumedatooniline, punast kui rõõmuvärvi välditi. Leinaseelikutes ja -vöödes tarvitati sinist ning musta, kohati rohelist, kollast värvi. Talimütsid - üllid - tehti sinisest kalevist pealaega.
Lein peegeldus eelkõige naiste piduriietuses, mida kanti matustel ja leina ajal kirikus käies. Meeste leinarõivaste kohta andmeid ei ole.
Rõivastuse üheks funktsiooniks oli talurahvarühmade ühtekuuluvuse tähistamine, "omade" ja "võõraste" eristamine kihelkonna või maakonna tasandilt seisuse ja rahvuse tasandini välja. Kui tähtis kandja päritolu ja elukohta märkiv rõivastuse tähendussisu oli, tõendab Saaremaa tava, mille kohaselt võõrast kihelkonnast kositud naine kandis kuni surmani oma kodukihelkonna rõivaid. Tema tütred aga riietusid nii, nagu see oli kombeks nende isa kihelkonnas.
Just see ühtekuuluvust tähistav sümbolsisu sai rõivakandmise edaspidise väärtustamise aluseks.

Tööriided

Töörõivaste puhul on esikohal praktiline funktsioon, s.o vastupidavus ja mugavus. Kõik terviklikku rõivakomplekti kuuluvad esemed ei olnud tööl kohustuslikud - eesti naiste igapäevaseks töörõivaks suvisel ajal oli vaid särk sellele köidetud vöö ja põllega. Peamiselt erinesid tööl kantud riided piduriietest materjali ja kaunistuste poolest. Erinevusi lõikes tuli harva ette, särgile tehti vaid lihtsad ilma värvlita varrukad - lihtkäiksed, avasuukäiksed. Eesti rahvarõivaste hulgas kohtab mitmeid esemeid, mida ei peetud pidulikeks ja kanti ainult töö juures. Linasest riidest naiste ja meeste ühine suvine ülerõivas rüü oli eelkõige tööriie, samuti Mulgimaal kantud pelts - pikk-kuuega materjalilt ja lõikelt ühtiv kaunistusteta lühike kuub. Töörõivad õmmeldi linasest või takusest, talveks ka poolvillasest riidest ilma kaunistusteta. Naistel püsis lihtne takune või linane valge või puukoortega tumedaks värvitud, hiljem ka potisinine tööseelik kuni linnamoele üleminekuni. Meeste tööpükstele õmmeldi pidulike vask- või tinanööpide asemel puupulgast vestetud pöörad. Tööl kanti ka vanu pidulikke rõivaesemeid, millelt nende ilustused ära harutati. Kohustuslik rõivaese töö juures oli vöö. Vöö kandmist põhjendati nii rahvameditsiini kui mitmete maagiliste uskumustega. Näiteks arvati naiste vööl olevat haigusi peletav ja ka sigivust edendav jõud. Üldlevinud arvamuse kohaselt andis vöö raske töö juures tugevust ja hoidis ära venitusi. Vöö kandmise tähtsust just töö juures kinnitab Lõuna-Eestis tuntud vanasõna: tee tööd ja kinnita vööd, kui sööma lähed, siis nõrguta. Tööl ei kantud alati kirjatud vööd, vaid seoti ümber keha linadest või takkudest keeratud pael.
Töörõivas polnud kaugeltki alati ühesugune, vaid sõltus konkreetsest tegevusest, oli selleks siis heinategu või viljalõikus, sõnnikuvedu või rehepeks. Viimasel juhul kanti viletsamaid riideid, sest tegu oli kõige mustema tööga. Viljakoristuse õnnestumisest olenes terve majapidamise ja pere majanduslik kindlustatus järgnevaks aastaks. Seetõttu omandas rõivas eriti rukkilõikuse alguspäeval teatud maagilise tähenduse. Selga pandi paremad tööriided, mis olid hästi pestud ja terved. Särk pidi olema helevalge. Saaremaal, kus põll kuulus eelkõige piduülikonda, ei tohtinud naine kunagi põlleta vilja lõikama minna. Arvati, et põlleta abielunaine rikub põllu ära. Paremaid tööriideid on kantud heinateolgi. Kui argipäeva rõivastuses oli esmatähtis praktiline funktsioon, siis piduriietuses tuli esikohale esteetilisus, rõhutamaks sündmuse pidulikkust ja erilisust. Elu pöördelistel hetkedel nagu pulmad ja matus oli lisaks esteetilisusele tähtsal kohal rõivastuse maagiline funktsioon. Sellest tulenevalt jagunesid pidulikud rõivad eestlastel kaheks - vähempidulikeks käigurõivasteks ja eriti pidulikeks seisurõivasteks. Rahvarõivaste pidulikkus väljendus materjali kvaliteedis ja hinnas, kaunistuste ja ehete rohkuses. Obligatoorne oli pikk-kuub. J. A. Brand, reisides 17. sajandi lõpul Kuramaal ja Liivimaal, avaldas imestust, et eestlased ka suvel palavaga pidasid end auväärselt riietatuks alles siis, kui kandsid pikka villast kuube. Veel 19. sajandi keskel ei mindud kuueta külla, kirikusse ega pulma. Hupeli teatel läksid naised kohati kirikusse küll seelikuta, särgiväel, kuid pikk-kuub oli peal. 18. sajandil peeti Harjumaal ja Alutagusel eriti pidulikeks valgeid kuubi. Pikk-kuub säilitas oma pidurõiva funktsiooni kõige kauem, kuni möödunud sajandi teise pooleni eelkõige Lõuna-Eestis. Töörõivas polnud kaugeltki alati ühesugune, vaid sõltus konkreetsest tegevusest, oli selleks siis heinategu või viljalõikus, sõnnikuvedu või rehepeks. Viimasel juhul kanti viletsamaid riideid, sest tegu oli kõige mustema tööga. Viljakoristuse õnnestumisest olenes terve majapidamise ja pere majanduslik kindlustatus järgnevaks aastaks. Seetõttu omandas rõivas eriti rukkilõikuse alguspäeval teatud maagilise tähenduse. Selga pandi paremad tööriided, mis olid hästi pestud ja terved. Särk pidi olema helevalge. Saaremaal, kus põll kuulus eelkõige piduülikonda, ei tohtinud naine kunagi põlleta vilja lõikama minna. Arvati, et põlleta abielunaine rikub põllu ära. Paremaid tööriideid on kantud heinateolgi.

Talurahva riietumistavad

Rõivastust külas mõjutas otseselt talupoja elurütm ja selles vahelduvad töö-, puhke- ja pidupäevad. Rõivad jaotati vastavalt sellele kolme ossa: 1) töörõivad ehk pidamise riided, mida kanti iga päev, 2) käimise rõivad ehk käimariided vähempidulikeks käikudeks ja 3) pidulikud rõivad ehk seisuriided, mida kanti vaid pidulikel puhkudel, hoiti hoolega ning pärandati sageli lastelegi.

Rõivastus kui sotsiaalne märk

Kuigi rõivastuse puhul on esmane praktiline, s.o keha kaitsev funktsioon, seda samal ajal kaunistades, annab riietusese ühtaegu edasi infot. Ta on nähtav märk soo eristamiseks, ealiste erinevuste esiletõstmiseks, sotsiaalsele grupikuuluvusele osundamiseks. Seega sisaldab rõivas oma kandja kohta informatsiooni tänu rangelt reeglistatud tavadele. Materiaalse vara rohkus ja väärtus osutab jõukusele. Rahvarõivais rääkisid sellest näiteks seelikute arv naise seljas ja nahkpüksid mehe jalas. Need olid silmaga nähtavad signaalid oma positisooni näitamiseks ja rõhutamiseks.
Järgnevalt vaadeldaksegi eesti rahvarõivaid funktsionaalsest ja kommunikatiivsest aspektist, niipalju kui ainestik seda võimaldab.
Rõivastuse esmased funktsioonid on väga vanad ning reguleerivad riietust ka tänapäeval. Selline on rõivastuse sooline funktsioon. Eri sugupooltele viitavad eesti rahvarõivaste puhul meestel püksid ja naistel seelik. Pükstele kui mehelikkuse, jõu ja võimu sümbolile osutavad rahvapärased ütlused: "Ära anna pükse naise jalga" (Ambla) või "Iga püksikandja ei ole veel mees" (Jüri). Püksid säilitasid nimetatud sümboli tähenduse kuni käesoleva sajandi 60.-70. aastateni, mil neid lõplikult tunnustati ka kui naiste garderoobi kuuluvat rõivaeset.
Peale selgelt sugupooli eristavatele esemetele aga kohtab eesti talupojarõivastuses neidki, mis on ühised nii meestele kui naistele. Eelkõige tuleks mainida pikk-kuube. 17. sajandi lõpus kirjutas O. Sperling: "Eesti naisterahvad käivad samasuguste ülekuubedega kui mehedki, ainult et neil on kaela ümber rohkem välja lõigatud." Sama tähelepaneku tegi A. W. Hupel 18. sajandi lõpus. Kuigi ülerõivaid peetakse üldiselt laenudele ja moemõjudele kergesti alluvaiks, püsisid Eestis kuni 19. sajandi keskpaigani meestel ja naistel sama lõikega pikk-kuued. Erinevusi esines vaid kaunistustes ja kandmisviisis - mehed sidusid pikk-kuue peale vöö, naised mitte. See sugupooli mitteeristav joon on rõivastuses vana, viidates aegadele, mil naiste ja meeste riietuses ei tehtud nii põhjalikku vahet kui hiljem. Samalaadseid jooni leiab veelgi. Nii võib lugeda A. Oleariuse reisikirjast 17. sajandi esimesest poolest eesti naiste välimuse kohta järgmist: "Vallalises põlves nad käivad nii suvel kui talvel paljapäi, juuksed on lühikeseks lõigatud ja ripuvad lahtiselt kaelale, nii et nad selle poolest sulastega (s.o poistega) täiesti ühte moodi on."
Siit jõuamegi rõivastuse järgmise, ealise funktsiooni juurde. Inimese elu jaguneb nelja põhijärku: lapsepõlv - vallaspõlv - abielu - vanadus ja/või lesepõlv. Kas ja kuidas kajastusid need eluetapid eesti talupojarõivastuses?
Laste riided piirdusid nii tüdrukutel kui poistel põhiliselt valge linase särgiga. Jahedama ilmaga pandi peale vaid must kuub. Särk oli ka naiste peamiseks kehakatteks, eriti soojal suveajal, veel kohati kuni 19. sajandi viimase veerandini. Särgiväel, vaid vöö peal, abielunaistel ka põll ees, tehti nii tööd kui käidi mõisas või isegi kirikus. Viimasel puhul pandi pikk-kuub särgi peale. Mõned andmed teatavad, et ka mehed töötasid särgiväel, eriti heinaajal. Seega ei ole särgiväel olemine ainult lapsepõlvele omane. Küll tehti laste särgid lihtsamad kui täiskasvanute omad. Näiteks olid Pärnu-Jaagupis poisikeste särgivarrukad ilma värvlita: see "pidi juba suur mees olema, kes sai rümpega särgi".
Laste riietus täienes tasapisi vastavalt eale ja reeglistatud tavadele. Püksid sai poiss umbes 10-11-aastaselt. Tütarlastel piirdus rõivastus linase särgi ja sellele köidetud vööga14.-15. eluaastani. Särk oli õmmeldud ühest tükist, ilma vöölt algava jätku - alaseta. Alasega särki hakati kandma koos seelikuga. Seeliku saamine sümboliseeris üleminekut lapseeast neiuikka, sugulist küpsemist. Mõnel pool anti seelik üle rituaalselt, eesmärgiga kindlustada edu vastassoo juures: "Neljapäeva õhtul, salaja, tulnud seitse vanemat külanaist sauna manu kokku. Neiu ja tema ema ka. Neiu pandud kerise peale seisma. Ema võtnud palapoole või kõriku nartsu seest välja. Teised sõnunud: "Saagu sa'ks mesi meesta poolõst, munapudõr poista poolõst!" Selle sõnumi saatel pannud ema neiule pallapoole või kõriku ümber" ( Vastseliina, H II 70, 79-80 ). Samas ei olnud seelik naiserõivastuses sugugi alati nõutav. Ta kuulus eelkõige piduliku ülikonna juurde.
Täisealiseks saamist tähistas luteriusulistel alates 18. sajandist leeriskäimine.Selleks puhuks said noormees ja neiu oma esimese piduliku rõivakomplekti. Jõukas talumees müüs laudast lehma või härjavärsi, et tütrele leeriks ehtekomplekti - keed ja sõled - kinkida. Saartel valmistati tüdrukutele leeriajaks esimene põll, milleta ta enam kirikusse minna ei tohtinud. Leeris käinu ei olnud enam "karjalaps", vaid töömees vastavate õiguste ja kohustustega, näiteks võis ta nüüd söögilauas istuda. Üks peamisi õigusi oli aga ehal käimine. Ka põlle saamist leeriks võib vaadata kui sümbolit meheleminekuloa saamise kohta.
Meeste rõivaste järgi polnud külas võimalik määrata selle kandja perekonnaseisu. Küll aga võis Hupeli ja Petri teadete kohaselt poissmehel habe puududa, kuid naisemehed kandsid kõik pikemat või lühemat habet, sest "habe on mehe au", nagu ütleb vanasõna.
Vallalised neiud eristusid külas selgelt abielunaistest. See erinevus määrati eelkõige peakatete kaudu, mis olid kõige silmatorkavamad identiteedi sümbolid. Peakatte järgi võis eristada neidu abielunaisest, tunda ära vallalise last ootava tüdruku, mõnel pool ka lesknaise.
Neiud käisid nii suvel kui osalt talvel külmagagi paljapäi, kasutades juuste kooshoidmiseks ja ehtimiseks vaid peapaela või pärga. Abielunaise pea pidi kombekohaselt kaetud olema. Peakattega märgiti ära ka erinevaid sotsiaalseid positsioone mõrsjast naiseni. Saaremaal, Hiiumaal ja Põhja-Harjumaal kandsid pruudid erilisi pruudipärgi, Lõuna-Eestis talvemütsi. Hupeli teatel kandis mõrsja ajavahemikul laulatusest pulmadeni karusnahkse äärega talvemütsi, mis andis teada, et selle kandja polnud enam tüdruk, kuid ka tõeline naine veel mitte. Pulmatseremoonia keskne sündmus oli mõrsjale naise peakatte (linik, linuk, tanu, müts) pähepanek - linutamine ehk tanutamine. Alles selle toiminguga muutus neiu abielunaiseks ja teda hakati pidama noorikuks. On teateid ka erilistest nooriku peakatetest. Näiteks Mustjalas kandis noorik kuni lapse sünnini ülli ja alles seejärel sai ta tanu pähe. Naiste peakatmise komme püsis kuni käesoleva sajandi alguseni kui perenaise- ja emaseisuse nõutav tunnus, tähistades ühtlasi naise auväärset kohta peres ja ühiskonnas. Abielunaise peakate pandi pähe ka tüdrukule, kes last ootas, sest valitsevate moraalinormide kohaselt mõisteti neiu peakatte kandmine sel juhul hukka. Pott- ja kabimüts olid lapsega tüdrukul ilma paelteta ja abielunaise mütsi äärt kaunistava kitsa pitsääriseta - treemlita. Mõnel pool ( Põhja-Pärnumaa, Viru-Jaagupi ) puudusid paelad ka leskede tanudel ja mütsidel.
Nii oli naise peakattel ja/või selle üksikelementidel (lindid, pitsääris, värv) selgelt piiritletud kommunikatiivne funktsioon, mis oli paika pandud külaühiskonnas valitsevate rangete reeglitega. Sama võib väita põlle kohta, mis oli teine abielule viitav märk eesti talupojarõivastuses, vähemalt valdavas osas Mandri-Eestist. Põlle kui naise tunnuse sai pruut linutamisel koos traditsioonilise peakattega ja pärast seda ei tohtinud ta põlleta tööl ega peol olla. Neidudele oli põlle kandmine häbistav, sest põll seoti ette ka last ootavale tüdrukule. Tava tulenes viljakusmaagiast ja sellega seotud kaitsefunktsioonist. Raseda naise rõivastuses peeti põlle kõige olulisemaks. "Kandja naine pidi alati põlle ees pidama,et siis ei hakka lapsele kuri külge" ( ERA II 193, 118 (127) Torma, 1938). Erinevalt abielunaise tanust kuulus põll kohati ka neiu rõivakomplekti. Saartel said tüdrukud põlle leeriks ja kandsid seda edaspidi ainult piduliku rõivastusega. Andmeid, et tüdrukud põlle kandsid, on Kagu-Eestistki.
Suur setu sõlg oli fertiilse ehk viljaka ea tunnus, mistõttu ta kuulus vaid pruutide, noorikute ja sünnitusealiste naiste ehtekomplekti.
Kindlalt sai rõivaste järgi eristada seega vaid vallalisi ja abielus olevaid naisi, mehi mitte. See erinevus tulenes eelkõige naise bioloogilisest eriasendist - rasedus, sünnitamine jms. Ealised erinevused ei olnud nii selgelt määratletud. Mõnede teadete kohaselt eelistasid vanemad naised vaid tumedamaid värve nii seelikutriibustikus kui pottmütsi katteriides.

Rahvarõivaste taandumine.

Rahvarõivaste otsene taandumine linnamoelise rõivastuse ees algas 19. sajandi keskpaiku. Selle eelduseks oli talumajanduse üha laienev ümberorienteerumine turutoodangule ja senise valdavalt isevarustava talupoja muutumine industriaalühiskonnale iseloomulikuks tootjaks ja tarbijaks. Üleminek rahvarõivailt uuele moele oli pikaldane ja järk-järguline protsess, mis kulges eri paikkondades, erineva jõukuse, kultuuritaseme ning vanusega inimeste juures erinevalt. Mehed kui liikuvam osa külarahvast (eriti pärast talurahvale liikumisvabaduse andmist) võtsid linnamoe omaks juba sajandi keskel. Enam traditsioonidega seotud naiste rõivas tegi taandumisjärgus läbi veel mitmeid üleminekuvorme. 19. sajandi keskpaiku asendusid pikitriibulised seelikud kohati põiktriibuliste ja ruudulistega, 1860.-1870. aastail kandsid paljud Põhja-Eesti talunaised põiktriibulisest või ruudulisest riidest kleiti - kaapotkleiti, mis oli juba linnamoele lähedane rõivaese.
Rahvarõivas taandus kõige kiiremini suuremate linnade ja käsitöökeskuste läheduses. Nii läksid Põhja- ja Kesk-Eesti naised moerõivastusele üle möödunud sajandi kolmanda veerandi jooksul. Veidi kauem peeti traditsioonidest kinni Lõuna-Eestis. Perifeersetel ja teatud isolatsioonis olnud aladel nagu Kihnu saar ja Setumaa jätkus vana traditsioonilise rõiva kandmine ja selle aeglane edasiareng veel 20. sajandil. Kihnu naiste ülikonda ilmus 1880. aastatest üksikuid vabrikumaterjalist ja linnamoelisi osi, näiteks käiste asemel hakati triibuseelikuga kandma sitsjakki. Nimetatud komplekti kanti seal veel käesoleva sajandi 60. aastatel, seelikut kantakse teataval määral tänapäevani. Setumaal tuli möödunud sajandi teisel poolel moodi laiade varrukatega särk, mille peale varasema rüü kõrval pandi venepärase nimetusega villane sukman või puuvillane kitasnik. Särgi ja linikuotste kirjad muutusid 20. sajandi algul varasemast helepunasest mustjaspunaseks, geomeetrilised mustrid lilleliseks. Valevarrukad püsisid rüüdel, kitasnikutel ja sukmanitel umbes Esimese maailmasõjani, siis jäeti nad ära. Samal ajal muutusid nimetatud rõivaesemed värvilt tumesinisest mustaks. Muhu saarel arenesid rahvarõivad kiiresti edasi: 1870. aastail vahetus terve rõivakomplekt. Varasemat kurrutatud mustapõhjalist ümbrikut asendas oran¯i põhitooni pikitriibuline seelik, mis 20. sajandil muutus järjest heledamaks: Esimese maailmasõja ajal munarebukollane, 1930. aastail sidrunkollane. Muhu rõivastele iseloomulik männamotiividega geomeetriline ornament asendus algul geomeetriliste-taimeliste segakirjadega, seejärel naturalistliku lillkirjaga. Nii säilis või isegi suurenes paiguti regionaalne omapära, samal ajal kui üldine tendents oli paikkondlike erinevuste kadumine ja rõivastuse ühtlustumine.

(Põhja-Eesti 2)

Põhja-Eesti (Harju-, Järva- ja Virumaa) moodustas rõivastuse poolest suhteliselt ühtlase ja uuendustele vastuvõtliku rühma. Siin kodunesid ja levisid üle maa mitmed moerõivastusega seotud nähtused - meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond, naistel pikitriibuline seelik, potisinised, s.o. indigoga tumesiniseks värvitud villased rõivad. Kõige iseloomulikum siinsetele rahvarõivastele oli, et naised kandsid varrukateta särki ja selle peal lühikest varrukatega pihakatet käiseid. Käiste ja abielunaiste valgest linasest riidest tanude kaunistusena levis alates 18. sajandi lõpust varasema geomeetrilise ornamendi asemel värviline lillkiri, mis omandas paikkondliku omapära eriti Virumaal. 19. sajandi alguseks sai naiste peakattena üldiseks pottmüts.

Üldine osa I (Põhja-Eesti)http://www.erm.ee/?lang=EST&node=217&parent=205

Põhja-Eesti rahvarõivarühma moodustavad Harjumaa, Järvamaa ja Virumaa rõivad. See oli üsna ühtlane, ehkki ka siin ilmnes kohalikke erinevusi. Virumaal püsisid mitmed paikkondlikud erijooned kauem kui lääne pool. Soome mõjudega paistsid silma rannaalad, vene- ja vadjapäraseid jooni oli Peipsi põhjarannikul. Moeuuendused kodunesid kõigepealt Tallinna ümbruses. Kogu Põhja-Eestis, eriti Virumaal, kanti 19. sajandi lõpupoole liibuva piha ja kahara seelikuosaga kaapotkleiti.
Kõige iseloomulikum Põhja-Eesti naisterõivale oli, et siin kanti 17. sajandist alates varrukateta särgi peal lühikest pluusi, nn käiseid.
Teiseks Põhja-Eesti rahvarõivaste iseärasuseks on lillkiri (vt pilti), mida tikiti madalpistes nii käistele kui tanudele.
Kolmandaks omapäraseks jooneks on 19. sajandi alguses naiste peakattena üldiseks saanud pottmüts.
Põhja-Eestis kodunesid esimesena ja levisid siit mujalegi mitmed uuema moega seotud nähtused - meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond, naistel pikitriibuline seelik, potisinine värv villastel rõivastel.

http://www.erm.ee/?lang=EST&node=217&parent=205

Eesti rahvariie on meie esivanemate ajalooline riietus, mis on loodud sajandite vältel vastavalt võimalustele, vajadustele ja tavadele. Selle arengus võeti eeskuju nii naabritest kui kõrgkihtide rõivastest, kuid kõik välismõjutused kohandati oma maitse ja traditsioonidega.
Rõivad valmistati telgedel kootud villasest või linasest kangast, 17. sajandil lisandusid silmuskudumid. Põhiosa rõivastusest oli naturaalne - linasest esemed olid valged, villasest esemed lambavalged, -pruunid ja -mustad. Muid värve saadi taimedega värvimisel.
19. sajandi alguses hakkas levima potisinine värv (indigo), sajandi keskpaigas aga eredad poevärvid (aniliinvärvid). 19. sajandil suurenesid rahvusvahelise ehk linnamoe mõjud rahvarõivastes märkimisväärselt.
Tänu arheoloogilistele leidudele teame mõnda ka I aastatuhande ja II aastatuhande alguse riietusest. Tolleaegsel eesti rõivastusel oli rohkesti ühisjooni teiste Baltimaadega. Naiste riiete peamised osad olid linane varrukatega särk ja selle peal kantav villane varrukateta umbkuub. Ristkülikukujuline riidelaid keerati kas ümber puusade vaipseelikuks (sõuke, ümbrik) või kanti õlgadel sõbana.
13.-17. sajandi kohta on andmeid samuti napilt, kuid selle aja naiserõivatusest on säilinud täielikumaid komplekte (nt. Parisselja rabaleid 14.-15. sajandist ja Rabivere rabaleid 17. sajandist). Lõiked olid jäänud üldiselt samaks, muutunud olid aga kaunistused ja ehted. 17. sajand tõi kaasa mitmeid olulisi muudatusi: vaipseeliku kõrval hakkas levima kokkuõmmeldud ühevärviline seelik, Põhja-Eesti mehed hakkasid kandma põlvpükse, naised pealiniku asemel tanu.
18. sajandil ilmus rõivastusse rohkem ostetud materjale (karrad, siidpaelad, nöörid jne.). Uuendustest olid olulisemad pikitriibuline kahar seelik, pottmüts ja kaunistuselemendina lillkiri. 18. sajandi rõivastest on andmeid palju rohkem: muuseumiesemed, kirjalikud ülestähendused rahvamälestustest, joonitused ja teadusmeeste (J. G. Georgi ja A. W. Hupeli) avaldatud materjalid.
Eesti rahvarõivas püsis ja arenes edasi ka 19. sajandil, omandades linnapärasusi (puuvillane vabrikuriie, ostetud pitsid, moelehtedest võetud mustrid). Uute riietusesemetena levivad meestel ja naistel vestid ning kerge ülerõivas vatt (meestel) ja kampsun (naistel).
19. sajandi keskel alanud üleminek linnapärasele rõivamoele kulges eri paigus erineva kiirusega. Kohati tekkis mitmeid üleminekuvorme (kaapotkleit ja -kostüüm), kohati uuendusigi (Lihula-Kirbla tikitud seelikud). 20. sajandi alguses kanti rahvarõivaid Setumaal, kohati Lääne-Eestis ja saartel, Kihnu saarel veel meie päevilgi.
Eesti rahvarõivastel on rohkesti paikkondlikke erinevusi. Osalt on need väga vanad, seotud iidsete hõimuerinevustega, teised on kujunenud hilisemas ajaloolises arengus. Rahva liikumisvabadus sunnismaisena piirdus peamiselt oma kodukihelkonnaga. Põhiliseks kohtumiskohaks oli kirik, kuhu minnes pandi selga parimad rõivad.
Kõige üldisemate tunnuste järgi eraldame Eesti rahvarõivad nelja suurde rühma:
Lõuna-Eesti
Jõgevamaa
Põhja-Eesti
Ambla
Lääne-Eesti
Saared

Algus aastatööle.

Siia hakkan ma siis koguma interneti põhist materjali et need hiljem paberkandjale ümber kirjutada.

Üritan seda juba vaikselt täna täitma hakata:)