Talurahva riietumistavad

Rõivastust külas mõjutas otseselt talupoja elurütm ja selles vahelduvad töö-, puhke- ja pidupäevad. Rõivad jaotati vastavalt sellele kolme ossa: 1) töörõivad ehk pidamise riided, mida kanti iga päev, 2) käimise rõivad ehk käimariided vähempidulikeks käikudeks ja 3) pidulikud rõivad ehk seisuriided, mida kanti vaid pidulikel puhkudel, hoiti hoolega ning pärandati sageli lastelegi.

Rõivastus kui sotsiaalne märk

Kuigi rõivastuse puhul on esmane praktiline, s.o keha kaitsev funktsioon, seda samal ajal kaunistades, annab riietusese ühtaegu edasi infot. Ta on nähtav märk soo eristamiseks, ealiste erinevuste esiletõstmiseks, sotsiaalsele grupikuuluvusele osundamiseks. Seega sisaldab rõivas oma kandja kohta informatsiooni tänu rangelt reeglistatud tavadele. Materiaalse vara rohkus ja väärtus osutab jõukusele. Rahvarõivais rääkisid sellest näiteks seelikute arv naise seljas ja nahkpüksid mehe jalas. Need olid silmaga nähtavad signaalid oma positisooni näitamiseks ja rõhutamiseks.
Järgnevalt vaadeldaksegi eesti rahvarõivaid funktsionaalsest ja kommunikatiivsest aspektist, niipalju kui ainestik seda võimaldab.
Rõivastuse esmased funktsioonid on väga vanad ning reguleerivad riietust ka tänapäeval. Selline on rõivastuse sooline funktsioon. Eri sugupooltele viitavad eesti rahvarõivaste puhul meestel püksid ja naistel seelik. Pükstele kui mehelikkuse, jõu ja võimu sümbolile osutavad rahvapärased ütlused: "Ära anna pükse naise jalga" (Ambla) või "Iga püksikandja ei ole veel mees" (Jüri). Püksid säilitasid nimetatud sümboli tähenduse kuni käesoleva sajandi 60.-70. aastateni, mil neid lõplikult tunnustati ka kui naiste garderoobi kuuluvat rõivaeset.
Peale selgelt sugupooli eristavatele esemetele aga kohtab eesti talupojarõivastuses neidki, mis on ühised nii meestele kui naistele. Eelkõige tuleks mainida pikk-kuube. 17. sajandi lõpus kirjutas O. Sperling: "Eesti naisterahvad käivad samasuguste ülekuubedega kui mehedki, ainult et neil on kaela ümber rohkem välja lõigatud." Sama tähelepaneku tegi A. W. Hupel 18. sajandi lõpus. Kuigi ülerõivaid peetakse üldiselt laenudele ja moemõjudele kergesti alluvaiks, püsisid Eestis kuni 19. sajandi keskpaigani meestel ja naistel sama lõikega pikk-kuued. Erinevusi esines vaid kaunistustes ja kandmisviisis - mehed sidusid pikk-kuue peale vöö, naised mitte. See sugupooli mitteeristav joon on rõivastuses vana, viidates aegadele, mil naiste ja meeste riietuses ei tehtud nii põhjalikku vahet kui hiljem. Samalaadseid jooni leiab veelgi. Nii võib lugeda A. Oleariuse reisikirjast 17. sajandi esimesest poolest eesti naiste välimuse kohta järgmist: "Vallalises põlves nad käivad nii suvel kui talvel paljapäi, juuksed on lühikeseks lõigatud ja ripuvad lahtiselt kaelale, nii et nad selle poolest sulastega (s.o poistega) täiesti ühte moodi on."
Siit jõuamegi rõivastuse järgmise, ealise funktsiooni juurde. Inimese elu jaguneb nelja põhijärku: lapsepõlv - vallaspõlv - abielu - vanadus ja/või lesepõlv. Kas ja kuidas kajastusid need eluetapid eesti talupojarõivastuses?
Laste riided piirdusid nii tüdrukutel kui poistel põhiliselt valge linase särgiga. Jahedama ilmaga pandi peale vaid must kuub. Särk oli ka naiste peamiseks kehakatteks, eriti soojal suveajal, veel kohati kuni 19. sajandi viimase veerandini. Särgiväel, vaid vöö peal, abielunaistel ka põll ees, tehti nii tööd kui käidi mõisas või isegi kirikus. Viimasel puhul pandi pikk-kuub särgi peale. Mõned andmed teatavad, et ka mehed töötasid särgiväel, eriti heinaajal. Seega ei ole särgiväel olemine ainult lapsepõlvele omane. Küll tehti laste särgid lihtsamad kui täiskasvanute omad. Näiteks olid Pärnu-Jaagupis poisikeste särgivarrukad ilma värvlita: see "pidi juba suur mees olema, kes sai rümpega särgi".
Laste riietus täienes tasapisi vastavalt eale ja reeglistatud tavadele. Püksid sai poiss umbes 10-11-aastaselt. Tütarlastel piirdus rõivastus linase särgi ja sellele köidetud vööga14.-15. eluaastani. Särk oli õmmeldud ühest tükist, ilma vöölt algava jätku - alaseta. Alasega särki hakati kandma koos seelikuga. Seeliku saamine sümboliseeris üleminekut lapseeast neiuikka, sugulist küpsemist. Mõnel pool anti seelik üle rituaalselt, eesmärgiga kindlustada edu vastassoo juures: "Neljapäeva õhtul, salaja, tulnud seitse vanemat külanaist sauna manu kokku. Neiu ja tema ema ka. Neiu pandud kerise peale seisma. Ema võtnud palapoole või kõriku nartsu seest välja. Teised sõnunud: "Saagu sa'ks mesi meesta poolõst, munapudõr poista poolõst!" Selle sõnumi saatel pannud ema neiule pallapoole või kõriku ümber" ( Vastseliina, H II 70, 79-80 ). Samas ei olnud seelik naiserõivastuses sugugi alati nõutav. Ta kuulus eelkõige piduliku ülikonna juurde.
Täisealiseks saamist tähistas luteriusulistel alates 18. sajandist leeriskäimine.Selleks puhuks said noormees ja neiu oma esimese piduliku rõivakomplekti. Jõukas talumees müüs laudast lehma või härjavärsi, et tütrele leeriks ehtekomplekti - keed ja sõled - kinkida. Saartel valmistati tüdrukutele leeriajaks esimene põll, milleta ta enam kirikusse minna ei tohtinud. Leeris käinu ei olnud enam "karjalaps", vaid töömees vastavate õiguste ja kohustustega, näiteks võis ta nüüd söögilauas istuda. Üks peamisi õigusi oli aga ehal käimine. Ka põlle saamist leeriks võib vaadata kui sümbolit meheleminekuloa saamise kohta.
Meeste rõivaste järgi polnud külas võimalik määrata selle kandja perekonnaseisu. Küll aga võis Hupeli ja Petri teadete kohaselt poissmehel habe puududa, kuid naisemehed kandsid kõik pikemat või lühemat habet, sest "habe on mehe au", nagu ütleb vanasõna.
Vallalised neiud eristusid külas selgelt abielunaistest. See erinevus määrati eelkõige peakatete kaudu, mis olid kõige silmatorkavamad identiteedi sümbolid. Peakatte järgi võis eristada neidu abielunaisest, tunda ära vallalise last ootava tüdruku, mõnel pool ka lesknaise.
Neiud käisid nii suvel kui osalt talvel külmagagi paljapäi, kasutades juuste kooshoidmiseks ja ehtimiseks vaid peapaela või pärga. Abielunaise pea pidi kombekohaselt kaetud olema. Peakattega märgiti ära ka erinevaid sotsiaalseid positsioone mõrsjast naiseni. Saaremaal, Hiiumaal ja Põhja-Harjumaal kandsid pruudid erilisi pruudipärgi, Lõuna-Eestis talvemütsi. Hupeli teatel kandis mõrsja ajavahemikul laulatusest pulmadeni karusnahkse äärega talvemütsi, mis andis teada, et selle kandja polnud enam tüdruk, kuid ka tõeline naine veel mitte. Pulmatseremoonia keskne sündmus oli mõrsjale naise peakatte (linik, linuk, tanu, müts) pähepanek - linutamine ehk tanutamine. Alles selle toiminguga muutus neiu abielunaiseks ja teda hakati pidama noorikuks. On teateid ka erilistest nooriku peakatetest. Näiteks Mustjalas kandis noorik kuni lapse sünnini ülli ja alles seejärel sai ta tanu pähe. Naiste peakatmise komme püsis kuni käesoleva sajandi alguseni kui perenaise- ja emaseisuse nõutav tunnus, tähistades ühtlasi naise auväärset kohta peres ja ühiskonnas. Abielunaise peakate pandi pähe ka tüdrukule, kes last ootas, sest valitsevate moraalinormide kohaselt mõisteti neiu peakatte kandmine sel juhul hukka. Pott- ja kabimüts olid lapsega tüdrukul ilma paelteta ja abielunaise mütsi äärt kaunistava kitsa pitsääriseta - treemlita. Mõnel pool ( Põhja-Pärnumaa, Viru-Jaagupi ) puudusid paelad ka leskede tanudel ja mütsidel.
Nii oli naise peakattel ja/või selle üksikelementidel (lindid, pitsääris, värv) selgelt piiritletud kommunikatiivne funktsioon, mis oli paika pandud külaühiskonnas valitsevate rangete reeglitega. Sama võib väita põlle kohta, mis oli teine abielule viitav märk eesti talupojarõivastuses, vähemalt valdavas osas Mandri-Eestist. Põlle kui naise tunnuse sai pruut linutamisel koos traditsioonilise peakattega ja pärast seda ei tohtinud ta põlleta tööl ega peol olla. Neidudele oli põlle kandmine häbistav, sest põll seoti ette ka last ootavale tüdrukule. Tava tulenes viljakusmaagiast ja sellega seotud kaitsefunktsioonist. Raseda naise rõivastuses peeti põlle kõige olulisemaks. "Kandja naine pidi alati põlle ees pidama,et siis ei hakka lapsele kuri külge" ( ERA II 193, 118 (127) Torma, 1938). Erinevalt abielunaise tanust kuulus põll kohati ka neiu rõivakomplekti. Saartel said tüdrukud põlle leeriks ja kandsid seda edaspidi ainult piduliku rõivastusega. Andmeid, et tüdrukud põlle kandsid, on Kagu-Eestistki.
Suur setu sõlg oli fertiilse ehk viljaka ea tunnus, mistõttu ta kuulus vaid pruutide, noorikute ja sünnitusealiste naiste ehtekomplekti.
Kindlalt sai rõivaste järgi eristada seega vaid vallalisi ja abielus olevaid naisi, mehi mitte. See erinevus tulenes eelkõige naise bioloogilisest eriasendist - rasedus, sünnitamine jms. Ealised erinevused ei olnud nii selgelt määratletud. Mõnede teadete kohaselt eelistasid vanemad naised vaid tumedamaid värve nii seelikutriibustikus kui pottmütsi katteriides.

Rahvarõivaste taandumine.

Rahvarõivaste otsene taandumine linnamoelise rõivastuse ees algas 19. sajandi keskpaiku. Selle eelduseks oli talumajanduse üha laienev ümberorienteerumine turutoodangule ja senise valdavalt isevarustava talupoja muutumine industriaalühiskonnale iseloomulikuks tootjaks ja tarbijaks. Üleminek rahvarõivailt uuele moele oli pikaldane ja järk-järguline protsess, mis kulges eri paikkondades, erineva jõukuse, kultuuritaseme ning vanusega inimeste juures erinevalt. Mehed kui liikuvam osa külarahvast (eriti pärast talurahvale liikumisvabaduse andmist) võtsid linnamoe omaks juba sajandi keskel. Enam traditsioonidega seotud naiste rõivas tegi taandumisjärgus läbi veel mitmeid üleminekuvorme. 19. sajandi keskpaiku asendusid pikitriibulised seelikud kohati põiktriibuliste ja ruudulistega, 1860.-1870. aastail kandsid paljud Põhja-Eesti talunaised põiktriibulisest või ruudulisest riidest kleiti - kaapotkleiti, mis oli juba linnamoele lähedane rõivaese.
Rahvarõivas taandus kõige kiiremini suuremate linnade ja käsitöökeskuste läheduses. Nii läksid Põhja- ja Kesk-Eesti naised moerõivastusele üle möödunud sajandi kolmanda veerandi jooksul. Veidi kauem peeti traditsioonidest kinni Lõuna-Eestis. Perifeersetel ja teatud isolatsioonis olnud aladel nagu Kihnu saar ja Setumaa jätkus vana traditsioonilise rõiva kandmine ja selle aeglane edasiareng veel 20. sajandil. Kihnu naiste ülikonda ilmus 1880. aastatest üksikuid vabrikumaterjalist ja linnamoelisi osi, näiteks käiste asemel hakati triibuseelikuga kandma sitsjakki. Nimetatud komplekti kanti seal veel käesoleva sajandi 60. aastatel, seelikut kantakse teataval määral tänapäevani. Setumaal tuli möödunud sajandi teisel poolel moodi laiade varrukatega särk, mille peale varasema rüü kõrval pandi venepärase nimetusega villane sukman või puuvillane kitasnik. Särgi ja linikuotste kirjad muutusid 20. sajandi algul varasemast helepunasest mustjaspunaseks, geomeetrilised mustrid lilleliseks. Valevarrukad püsisid rüüdel, kitasnikutel ja sukmanitel umbes Esimese maailmasõjani, siis jäeti nad ära. Samal ajal muutusid nimetatud rõivaesemed värvilt tumesinisest mustaks. Muhu saarel arenesid rahvarõivad kiiresti edasi: 1870. aastail vahetus terve rõivakomplekt. Varasemat kurrutatud mustapõhjalist ümbrikut asendas oran¯i põhitooni pikitriibuline seelik, mis 20. sajandil muutus järjest heledamaks: Esimese maailmasõja ajal munarebukollane, 1930. aastail sidrunkollane. Muhu rõivastele iseloomulik männamotiividega geomeetriline ornament asendus algul geomeetriliste-taimeliste segakirjadega, seejärel naturalistliku lillkirjaga. Nii säilis või isegi suurenes paiguti regionaalne omapära, samal ajal kui üldine tendents oli paikkondlike erinevuste kadumine ja rõivastuse ühtlustumine.

(Põhja-Eesti 2)

Põhja-Eesti (Harju-, Järva- ja Virumaa) moodustas rõivastuse poolest suhteliselt ühtlase ja uuendustele vastuvõtliku rühma. Siin kodunesid ja levisid üle maa mitmed moerõivastusega seotud nähtused - meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond, naistel pikitriibuline seelik, potisinised, s.o. indigoga tumesiniseks värvitud villased rõivad. Kõige iseloomulikum siinsetele rahvarõivastele oli, et naised kandsid varrukateta särki ja selle peal lühikest varrukatega pihakatet käiseid. Käiste ja abielunaiste valgest linasest riidest tanude kaunistusena levis alates 18. sajandi lõpust varasema geomeetrilise ornamendi asemel värviline lillkiri, mis omandas paikkondliku omapära eriti Virumaal. 19. sajandi alguseks sai naiste peakattena üldiseks pottmüts.

Üldine osa I (Põhja-Eesti)http://www.erm.ee/?lang=EST&node=217&parent=205

Põhja-Eesti rahvarõivarühma moodustavad Harjumaa, Järvamaa ja Virumaa rõivad. See oli üsna ühtlane, ehkki ka siin ilmnes kohalikke erinevusi. Virumaal püsisid mitmed paikkondlikud erijooned kauem kui lääne pool. Soome mõjudega paistsid silma rannaalad, vene- ja vadjapäraseid jooni oli Peipsi põhjarannikul. Moeuuendused kodunesid kõigepealt Tallinna ümbruses. Kogu Põhja-Eestis, eriti Virumaal, kanti 19. sajandi lõpupoole liibuva piha ja kahara seelikuosaga kaapotkleiti.
Kõige iseloomulikum Põhja-Eesti naisterõivale oli, et siin kanti 17. sajandist alates varrukateta särgi peal lühikest pluusi, nn käiseid.
Teiseks Põhja-Eesti rahvarõivaste iseärasuseks on lillkiri (vt pilti), mida tikiti madalpistes nii käistele kui tanudele.
Kolmandaks omapäraseks jooneks on 19. sajandi alguses naiste peakattena üldiseks saanud pottmüts.
Põhja-Eestis kodunesid esimesena ja levisid siit mujalegi mitmed uuema moega seotud nähtused - meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond, naistel pikitriibuline seelik, potisinine värv villastel rõivastel.

http://www.erm.ee/?lang=EST&node=217&parent=205

Eesti rahvariie on meie esivanemate ajalooline riietus, mis on loodud sajandite vältel vastavalt võimalustele, vajadustele ja tavadele. Selle arengus võeti eeskuju nii naabritest kui kõrgkihtide rõivastest, kuid kõik välismõjutused kohandati oma maitse ja traditsioonidega.
Rõivad valmistati telgedel kootud villasest või linasest kangast, 17. sajandil lisandusid silmuskudumid. Põhiosa rõivastusest oli naturaalne - linasest esemed olid valged, villasest esemed lambavalged, -pruunid ja -mustad. Muid värve saadi taimedega värvimisel.
19. sajandi alguses hakkas levima potisinine värv (indigo), sajandi keskpaigas aga eredad poevärvid (aniliinvärvid). 19. sajandil suurenesid rahvusvahelise ehk linnamoe mõjud rahvarõivastes märkimisväärselt.
Tänu arheoloogilistele leidudele teame mõnda ka I aastatuhande ja II aastatuhande alguse riietusest. Tolleaegsel eesti rõivastusel oli rohkesti ühisjooni teiste Baltimaadega. Naiste riiete peamised osad olid linane varrukatega särk ja selle peal kantav villane varrukateta umbkuub. Ristkülikukujuline riidelaid keerati kas ümber puusade vaipseelikuks (sõuke, ümbrik) või kanti õlgadel sõbana.
13.-17. sajandi kohta on andmeid samuti napilt, kuid selle aja naiserõivatusest on säilinud täielikumaid komplekte (nt. Parisselja rabaleid 14.-15. sajandist ja Rabivere rabaleid 17. sajandist). Lõiked olid jäänud üldiselt samaks, muutunud olid aga kaunistused ja ehted. 17. sajand tõi kaasa mitmeid olulisi muudatusi: vaipseeliku kõrval hakkas levima kokkuõmmeldud ühevärviline seelik, Põhja-Eesti mehed hakkasid kandma põlvpükse, naised pealiniku asemel tanu.
18. sajandil ilmus rõivastusse rohkem ostetud materjale (karrad, siidpaelad, nöörid jne.). Uuendustest olid olulisemad pikitriibuline kahar seelik, pottmüts ja kaunistuselemendina lillkiri. 18. sajandi rõivastest on andmeid palju rohkem: muuseumiesemed, kirjalikud ülestähendused rahvamälestustest, joonitused ja teadusmeeste (J. G. Georgi ja A. W. Hupeli) avaldatud materjalid.
Eesti rahvarõivas püsis ja arenes edasi ka 19. sajandil, omandades linnapärasusi (puuvillane vabrikuriie, ostetud pitsid, moelehtedest võetud mustrid). Uute riietusesemetena levivad meestel ja naistel vestid ning kerge ülerõivas vatt (meestel) ja kampsun (naistel).
19. sajandi keskel alanud üleminek linnapärasele rõivamoele kulges eri paigus erineva kiirusega. Kohati tekkis mitmeid üleminekuvorme (kaapotkleit ja -kostüüm), kohati uuendusigi (Lihula-Kirbla tikitud seelikud). 20. sajandi alguses kanti rahvarõivaid Setumaal, kohati Lääne-Eestis ja saartel, Kihnu saarel veel meie päevilgi.
Eesti rahvarõivastel on rohkesti paikkondlikke erinevusi. Osalt on need väga vanad, seotud iidsete hõimuerinevustega, teised on kujunenud hilisemas ajaloolises arengus. Rahva liikumisvabadus sunnismaisena piirdus peamiselt oma kodukihelkonnaga. Põhiliseks kohtumiskohaks oli kirik, kuhu minnes pandi selga parimad rõivad.
Kõige üldisemate tunnuste järgi eraldame Eesti rahvarõivad nelja suurde rühma:
Lõuna-Eesti
Jõgevamaa
Põhja-Eesti
Ambla
Lääne-Eesti
Saared

Algus aastatööle.

Siia hakkan ma siis koguma interneti põhist materjali et need hiljem paberkandjale ümber kirjutada.

Üritan seda juba vaikselt täna täitma hakata:)